Enn Vetemaa (1936-2017) följetonistliku proosa algataja. ,,Häälemurre" (1962) sulaaja luule, optimistlikke toonid, lõbus värsilooming. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel: Kõige otsesemalt ühiskonda sekkuvad romaanid ,,Monument" (1965) satiirilise koega, ja ,,Pillimees" lühikese romaani efekt. Kinnise ruumi romaanid: ,,Väike reekviem suupillile" mudel, kuidas inimsuhteid konsentreeritult edasi anda. Ja ,,Munad hiina moodi" (1969) haiglaromaan. 4 esimest lühiromaani moodustab reetmise tsükli. ,,Munad hiina moodi" on ka surm reedetud. Teistmoodi kirjutama, avalöök: ,,Kalevipoja mälestused" (1971) liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas. Mitte ainult vastasseis nõukogude võimu ja vana esteetikaga, vaid rahvuslikult oluliste märkide parodeerimine ja kahtluse alla seadmine. Följetonistlik proosa jätkub pooltõsiste ja peaaegu päristõsiste raamatutega.
Vetemaa. Edasisine looming läheb edasi üpris põnevalt, aga üpris tõsises võtmes, kuigi teame, et ta on muidu naljamees. Kui poliitilise sisuga kriitikat otsida, siis leiab seda „Pillimehes“ rohkem kui näiteks „Monmendis“. „Pillimees“ on selge stalinismi kriitika. See on muuhulgas selgelt ka linna lühiromaan ja selles on loomulikult ruumimudelite loomise taotlust. Need taotused süvenevad tal edaspidi. „Munad hiina moodi“ on haiglaromaan, need on alati tänuväärsed kas siis tõsisema sisuga mudeldamiseks või ka kergemaks meelelahutuseks. Selles mõttes, et seal on kõik ühes koos – veri, surm, armastus, elu jne. Vetemaa ise on nüüd tagant järgi neid varasemaid lühiromaane kommenteerinud ning öelnud, et neljas romaanis (Monumendist Munad hiina moodini) võib näha nö reetmise tsüklit (tegevuslik seos puudub). Ta kasutab relistlikku põhja ning püüab olla tõsine kirjanik ja see tuleb ka
annaabi.ee 
