Ameerika Ühendriikide kodusõda saab lugeda esimeseks tehnoloogiliselt modernseks sõjaks. Kasutusse võeti tõhusam sõjatehnika, erakorralise meditsiiniabi kontekstis saame aga esmakordselt rääkida tervet sõjaväge haaravast sõjameditsiini süsteemist. Märgilise tähendusega oli 1908 a toimunud esimene haiglaeelse erakorralise meditsiini kongress Frankfurdis. Nimetatud kongressil käsitleti haiglaeelset meditsiiniabi esmakordselt eraldi meditsiiniharuna. Algselt suhtuti arstide haiglaeelsesse ravietappi paigutamisse tõrjuvalt, kuid selline seisukoht muutus peatselt. 1935 a avaldas Saksa kirurg M Kirchner seisukoha, mille järgi eluohtlikus seisundis haige juurde peavad meedikud kohale tulema. Seisukoht oli risti vastupidine tolleagsele praktikale sündmuskohal mitte abi anda. Antud seisukoht muutus aluseks tänapäevasele franko- germaani kiirabikorraldusele, mille järgi
transporditud hapnik ja süsihappegaas); teab peatrauma põhjusi ja oskab kirjeldada trauma mehhanisme; teab ja oskab kirjeldada peatraumale ja ajutraumale omaseid sümptomeid; teab, milliste kaasnevate vigastustega tuleb pea- ja ajutrauma korral arvestada; oskab kirjeldada, millised tegevused olenevalt peatraumast või ajutrauma raskusets on esmatähtsusega ja kuidas anda haiglaeelset erakorralist abi; teab, milliseid ravimeid pea- ja ajutrauma korral kasutatakse. Üldine sissejuhatus Peatraumasid, sh ajutraumasid, esineb kõigis raskusastmetes alates kergest peapõrutusest kuni surmani. Peatraumad jaotatakse koljutraumadeks ja ajutraumadeks. Kuni 40-aastaste liiklusõnnetusohvrite surmajuhtumitest üle poole on põhjustatud ajutraumast. Joonis 34.1. Peaaju piirkonnad 479 Põhisümptom: teadvusetus