laste ja õitsvate noorukite lõhkiraiutud ning pundunud kehad, eemalt kostis aga kõrvu linna rüüstavate mongolite kume kära ja nende unustamatu ulgumine nutvate elanike mahanottimisel: ,, Nii käsin ,,Jassa"! Nii käsib Tingis-khaan!". Lagunevate laipade õudne 11 lehk kihutas linnast viimsed terveks jäänud elanikud varemetest minema ja nad leidsid varjupaiga soodes, hagudest onnides, oodates iga silmapilk mongolite tagasipöördumist ning arkaanisilmust , mis viib neid igavesse orjapõlve. Üks pilt lõi silmipimestava eredusega leegitsema.. Purustatud Samarkandi müüride lähedal lebas sellili suur lahja kaamel, pikad kõhetud jalad taevapoole, elu hingitses veel nõrgalt ta õudust täis silmades. Mõned näljast mustaks muutunud inimesed, käed küünarnukkideni verised, rebisid üksteist tõugates kaameli auravast kõhust sisikonnatükikesi ja kugistasid nei
vähemalt 0.25...0.30 m/s. Kraavide kindlustamine Nõlvajalami kindlustised Nõlvajalam on kraavisängi ebapüsivaim osa, mistõttu ta vajab sageli toestamist. Selleks kasutatakse puit-, kivi- ja raudbetoonmaterjale ning mättaid. Puitmaterjalist tehakse hagupunutist, laud- ja lattkindlustisi. Hagupunutise (H) ehitatamiseks rammitakse kraavi mõlema nõlva jalamile vähemalt 75 cm pikkuste ja 6...8 cm läbimõõduga vaiade (okaspuu või lepp) rida. Vaiade vahele punutakse hagudest tara nii, et hagude ladvad ja tüved jääksid vaiade taha. Laud- ja lattkindlustised (L) sarnanevad hagupunutisega. Erinevus on selles, et hagude asemel kasutatakse 6...8 cm läbimõõduga latte või laudu. Tänu tugevamale materjalile võib vaiade vahekaugus olla mõnevõrra suurem (80...100 cm). Kivikindlustis (K ja K') rajatakse muna- või paekividest objektidel, kus leidub sobivaid kive. Monteeritavaid raudbetoondetaile kasutatakse nii nõlvajalami kui ka kraavi põhja kindlustamiseks.
pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa-aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni. Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema.
annaabi.ee 
