Öö kisub üles päeva kullast kootu (11) k-algriim -v/ -v/ -v/ -v/ -v/ -v/ ning üha koomamale tõmbub ling – (10) -v/ -v/v -v/ -v/ oh et ei lõpeks otsa trots ja lootus, (11) o-algriim, e-algriim, l- algriim -v/ -v/ -v/ -v/ -v/ -v/ oh et ei lõhkeks ootuspingest hing! (10) o-algriim, e-algriim -v/ -v/v –v/ Mu süda sulgub, tulvil tumma põlgust, (11) s-algriim, t-algriim nii abitu ja habisev kui lind (10) ees seda kõike. Nagu taeva valgust (11) kesk võõrast ülbet karja ootan Sind – (10) k-algriim ei, mitte ümbritsetud võidusärast ja ülistustest, saatjaks sajad väed –, s-algriim Sind ootan üksi, iseenda pärast, toeks ainsaks poeg, kel Sinu teokad käed, t-algriim tõejanus meel ning õrn ja vapper süda. Ah, kuis on ootus põhjatu ja pikk! o-algriim, p-algriim Ühtainust tundi pole vananeda
põhjatu ja pikk epiteet Autor kasutab sidesõna 'ja', et tuua välja kaks omadussõna. Seda näeme vähemalt kolmes kohas selles luuletuses. Omadussõnad on tihtipeale ka omavahel kuidagi seotud. Näiteks põhjatu tähendab antud kontekstis midagi hiiglama suurt, ja pikk seejuures aitab kaasa selle 'hiiglama suure ootuse' iseloomustamiseks. nii abitu ja habisev kui lind võrdlus Siin lauses võrdleb autor südant ja lindu, justkui neil oleks ühiseid omadusi. Autor toob välja, et süda on nii abitu ja habisev kui lind, mis tähendab, et kõrvutades lindu ja õrna sulguvat südant, leidub neil ühiseid omadusi. Nagu taeva valgust võrdlus Autor kõrvutab taeva valgust sellega, kuidas ta ootab Sind, keset võõrast ülbet karja (mis on ka epiteet)
annaabi.ee 
