Kremer hoolis Marist Kremer oli eakas mõisahärra, Mari aga noorik talutütar. Mees oli kogemusterikas ja arukas, neiu alles roheline täisealiseks saanu. Kuna härra pidas enda kõrgemast soost olevat, ei seltsinud ta palju kohalikega, kuid tüdruk jäi talle silma. Viimasel endal polnud alguses habemikust sooja ega külma. Kui aga olukord muutus, oli taluperenaine vahetuskaubana sunnitud mõisahärraga läbi käima. Juhtus nii, et see nende suhteid parandas. Mõisahärra Kremer sai Mariga tuttavaks, kui neid esmakordselt mõisas aknaid pesemas käis. Peale kerget vestlust jäi Mari härrale meelde enda lapselikkuse poolest. Teda poleks tohtinud veel naiseks nimetada, kuigi vanust oli piisavalt. Seda just seetõttu, et Mari pakatas lapselikust energiast ning oli naiivsevõitu
üha enam katkestas. «Palun vabandust, aulik härra. See pole heebrea, vaid ladina keel.» «Ütlen sulle,» seletas Clopin ägedalt, «ma pole juut, lasen sind, juudinäru, võlla tõmmata ja ühes sinuga ka selle viletsa kaubajuudi, kes sinu kõrval tolgendab. Loodan varsti näha, kuidas teda letilaua külge kinni naelutatakse nagu valeraha, mida ta on!» Kõik on filosoofias, kõik on filosoofis (lad. k.). 84 Seda kõneldes osutas ta sõrmega väikesele habemikust ungari juudile, kes Gringoire'i ennist oli tüüdanud oma facitote caritaiem'ga ja kes nüüd, ühtki muud keelt oskamata, üllatunult santlaagrite kuningale otsa vaatas, kellest ta aru ei saanud, miks ta oma paha tuju tema peale välja valas. Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks. «Niisiis tahad sa, lontrus, santlaagriks saada?» «Muidugi,» vastas poeet. «Tahtmisest pole veel küllalt,» seletas Clopin tusaselt. «Hea tahtmine ei lisa supile vürtsi juurde
annaabi.ee 
