1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist veidi põhja pool, jättes Valga Lätile. Mõisnikud: Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks. Siinset aadlikkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. XVII saj. Püüti ette kirjutada, milliseid rõivaid tohib kanda üks ja teine seisus, palju külalisi pidudele kutsuda, mida külalisetele pakkuda. Aadlikud haavusid, kui neid alandati maarentiku seisukorda. Põllumajandus: Rõhku pandi teraviljakasvatusele, sest see andis suurimat sissetulekut. Põlluharimine toimus endiselt kolmväljasüsteemis. Takistuseks olid kivid põldudel, mida hakati koristama. Esialgu laoti neid lihtsalt unnikusse, hiljem hakati kiviaedu laduma. Mõisa põlde hariti talupoegade tööjõuga. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks.
talupoeg võis mõisarentnike või valitseja peale kaevata (anti vastav õigus ja võimalus), kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kas või kuningale endale Baltikumi mõisnikkond jäi ka Rootsi ajal valdavalt sakslasteks, rootsi suuraadlikud, kes Eesti ja Liivimaal mõisaid omandasid, jäid enamasti elama oma kodumaale, rentides mõisaid siinsetele sakslastele; siinset aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus ja Liivmaa rentnikud haavusid, kui neid alandati maarentniku seisukorda ning võeti suurelt osalt kaasarääkimisõigus maa valitsemises; reduktsiooniga tekkinud aadli meelemuutust kasutas Põhjasõja ajal osavalt Vene tsaar Peeter I, kes lubadusega endised õigused taastada üllatavalt kiiresti baltisaksa aadli toetuse teenis kõik need positiivsed arengud lõpetas 1669. a näljahäda ja 16951697 olnud nn Suur nälg (vt lk 115), kus suri 20% rahvastikust, teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda Eestis
annaabi.ee 
