Saabudes kohtub Anna esimest korda Vronskiga. Nad näevad pealt enesetappu raudteejaamas. Anna suudab abielu päästa. Dolly õde Kitty kurameerib kahe mehega. Üks on tema lapsepõlve tuttav Konstantin Dmitrijevits Levin, kes on natuke kummaline ja kohmakas. Teine on Vronski, kes on meelitav sõjaväelane. Levin teeb Kittyle (kellesse ta juba ammu armunud on) abieluettepaneku. Kitty annab Levinile Vronski pärast korvi, sest ta on kindel, et abiellub temaga. Levin naaseb haavunult oma maamõisa, kus ta elab. Kitty ja Anna tutvuvad ja nendest saavad head sõbrannad. Ühel ballil kohtuvad taas Anna ja Vronski. Vronski armub koheselt ja ei tee enam Kittyst välja. Peale seda jääb Kitty masendusest haigeks. Anna lahkub kiirustades Peterburgi, kus ta elab oma mehe ja lapsega, kinnitades endale, et see oli lihtsalt põgus armumine. Vronski aga järgneb Annale ja nad satuvad ühte seltskonda, sest Anna sõbrustab vürstinna Betsy Tverskajaga, kes on juhtumisi Vronski nõbu
Ahelikus mehed ei saanud kohe aru, et need on vaenlased aga kui Kohlapuule appi tõtati oli too juba ühe enamlase maha lasknud. Kasukas ning saapad kuulusid õigusega talle. Teisena läks valvesse Konsap. Tema tuli peagi suure jooksuga, et vaenlased tulevad. Toimus ka suur paugutamine aga vaenlast ei olnud. Kõndimise hääl tuli hoopis sellest, et jääkirme oli kõrtes ja krõbises nii. Kõik naljatasid Konsapi üle, tema aga tundis end haavunult ja tusaselt. Kui poisid ahelikku tagasi jõudsid tegi Käsper ettepaneku, et minna vaenlase tagalasse. Julgematest läksid temaga kaasa Kohlapuu, Konsap ja Ahas. Konsap oli kohe nii julge et läks vaenlase valvetõkkele ja tappis nende valvuri. Peale seda pandi tulistjalu jooksu. Külas hakkas suur tulistamine pihta. Poisid võtsid surnutelt veel mis võtta andis ja põgenesid. Joosti kaua, kuni mindi võsastikku ja Kohlapuu seal maha kukkus. Jõud oli lihtsalt otsa saanud. Teised
Ahelikus mehed ei saanud kohe aru, et need on vaenlased aga kui Kohlapuule appi tõtati oli too juba ühe enamlase maha lasknud. Kasukas ning saapad kuulusid õigusega talle. Teisena läks valvesse Konsap. Tema tuli peagi suure jooksuga, et vaenlased tulevad. Toimus ka suur paugutamine aga vaenlast ei olnud. Kõndimise hääl tuli hoopis sellest, et jääkirme oli kõrtes ja krõbises nii. Kõik naljatasid Konsapi üle, tema aga tundis end haavunult ja tusaselt. Kui poisid ahelikku tagasi jõudsid tegi Käsper ettepaneku, et minna vaenlase tagalasse. Julgematest läksid temaga kaasa Kohlapuu, Konsap ja Ahas. Konsap oli kohe nii julge et läks vaenlase valvetõkkele ja tappis nende valvuri. Peale seda pandi tulistjalu jooksu. Külas hakkas suur tulistamine pihta. Poisid võtsid surnutelt veel mis võtta andis ja põgenesid. Joosti kaua, kuni mindi võsastikku ja Kohlapuu seal maha kukkus. Jõud oli lihtsalt otsa saanud. Teised
Margus võtab Tiina õrnalt kaenlasse, mida see nüüd vaikselt sündida laseb. Ara. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, seal astub Mari temale vastu. MARI (külmade silmadega). Kuhu sa lähed? TIINA (erutatult). Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid? MARI. Jah. Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Ärritatult.) Ära võrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled! TIINA (haavunult). Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen? MARI. Või küsib veel! Oi, kui süütu! Salalik ja kaval, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päevast peale, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kähe käega kinni. Igal pool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma; (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult.) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma). TIINA (kohkunult). Mari! Mis sa ometi!..
Kuulake, missugune muusika: L-e-a!" Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud. ,,Härra Voitinski, kas olete poissmees?" küsis v. Elbe, Riiast pärit sakslane, kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele. ,,Kuidas nii?" hüüdis Voitinski nagu haavunult. ,,Kes teile ütles, et mina olen poissmees?" ,,Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?" küsis v. Elbe. ,,Seep see ongi, seep see ongi," kordas Voitinski ja matsutas suud, nagu oleks seal mingi halb maik. ,,Least see hakkaski, ainult temast. Peale seda jättiski naine mu maha. Armastas, sellepärast jättis. Aga kui ta teaks, et ma siin olen, viiks ta mu silmapilk ära. Sest see koht ei kõlba minule, see alandab mind. Kas teate, kes mina olen? Pan!... Pa...an
annaabi.ee 
