Pidalitõbiseid ning hospidale peeti annetuste varal üleval. Keskajal arvati, et pidalitõbi levib nakkusena ning kui pidalitõbised üritasid linna peal annetusi koguda, siis oli nende riiete peale kinnitatud kelluke, et inimesed neid kuulsid. Kui keegi annetas, siis käis see nii, et annetus pandi maha ja ise mindi eemale. Keskaegsetes linnades olid juba olemas ka apteegid. Teatud ravimisega tegelesid ka habemeajajad ning juuksurid, kes olid enamasti haavatohtrid ning samas ka hambaarstid (neid nimetati palbriteks). Neid võeti ka lahingutesse kaasa, kus nad pidid hoolitsema lahingus vigastada saanud meeste eest. On teateid, et palbrid on tegelenud ka amputeerimisega. Keskaegsetele kohalikele ravitsejatele pakkusid konkurentsi rändarstid, kelle kohta on andmestikku, et nad tegutsesid turul. Lõid seal enda telgi üles ning tehti reklaami. Nende hulgas oli kindlasti ka väga palju šarlatane.
ühiskondliku arengu aspektidele. Need meditsiiniloolased, kes jälgivad eelkõige anatoomiliste teadmise arengut ja levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks, oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini kirurgid, haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid...) Niisiis unustame siinkohal balsameerimise, et arstikunsti arengule keskenduda. Algne, bioloogiline (empiiriline) arusaam tervisest ning haigusest võis egiptlastele saada lähedaseks selle tugeva sümboli, mida kujutas Niiluse jõgi, kaudu. Egiptuse 3 meditsiin pidas nimelt väga oluliseks ainevahetusprotsesse haiguste põhjusteks peeti riknenud toitu
annaabi.ee 
