Üks muinasajal laialt levinud relv oli sõjanuga. Pikkuselt oli see umbes 50-60 cm pikkune, sarnanedes tavalisele noale. Eestis seda relvaliiki ei valmistatud ega kasutatud. Kaitserelvastus Kaitserelvastuses oli kõige olulisem roll kilbil. Vastu sõjakilpe pekstes ja karjudes tekitati sõjakära. Sellise tegevusega õhutati malevat aktiivsemalt võitlema ja tõsteti omaenese meeleolu. Eestist pole terveid kilpe leitud, küll aga nende metallosi. Kilp oli enamast kuuse-, männi-, või haavapuulaudadest valmistatud, mõnikord oli selle tugevdamiseks lisatud välisäärele raudvits. Tagaküljele kinnitati neetidega raudvarb, mille keskossa oli sepistatud käepide. Eestis olid kilbid enamast ümmargused. Eesti kalmetest on leitud ka mõned 12.-13. sajandisse kuuluvate rõngassärkide katkendid. Rõngassärk oli kallis ning seetõttu vähestele kättesaadav. Arvatakse, et rõngassärgi hankisid endale just pealikud ja vanemad, kuid siiski tundub, et
hiljem tähistama kogu töökoja toodangut. Mõõgateradel leidub ka muid kirju ja sümboleid, mis tihtipeale on kristliku sisuga ning osutavad seega vähemalt nende konkreetsete mõõkade valmistamisele kristlikel aladel. Mõõk on kõige õilsam relv, mida ilmselt ei kandnud iga lihtsõdalane. Parematel mõõkadel olid koguni nimed. Eesti muinasaja lõpu kilbid olid ilmselt ilma rauast kupaldeta. Kilpide leiud Lätis osutavad, et need olid valmistatud kuuse-, männi- või haavapuulaudadest paksusega üldiselt alla 1 cm. Vahel olid kilbid nahaga pealistatud, vahel mitte. Liivlaste haudadest leitud kilbid olid kaunistatud maalingutega otse laudadel, vahel ka kilbi siseküljel. Osa Lätist saadud kilpe olid ka mandlikujulised. Eestlaste rõngasrüüdest ja kiivritest pole peaaegu jälgi säilinud. Tõenäoliselt polnud need eriti laialt levinud, kuid kindlasti mitte ka päris tundmata. 11.sajandi relvaleid Viltinast Asustus
annaabi.ee 
