vajadusi ja tundeid selleks, et ennast kaitsta. Et areneda, vajab laps tähelepanu ja kaitset täiskasvanutelt, kes teda tõsiselt võtavad, armastavad ja aitavad ausalt leida lapsel oma teed. Kuid ,,musta pedagoogikat" saab kirjeldada kui kasvatus, kus last kas petetakse, karistatakse, väärkoheldakse, jäetakse hooletusse, pekstakse või temaga manipuleeritakse. Samuti on lapsele keelatud oma tunnete näitamine. Viha ja valu on normaalsed reaktsioonid haavamisele, kuid valu tekitavas keskkonnas on viha lapsele keelatud ja valu liig talumatu üksinduses läbi elamiseks. Seega peab laps need tunded alla suruma ja ta õpib olema tumm. Tema tummus kindlustab küll kasvatuslike põhimõtete mõju, kuid kätkeb endas samal ajal hulgaliselt hilisemat arengut mõjutavaid ohte. Kui adekvaatne reaktsioon lapsele osaks saanud solvangutele, alandustele ja väärkohtlemisele laiemas mõttes puudub, siis ei integreerita neid
sisemistele ja välistele sündmustele. Emotsioonide teket ei saa kontrollida ega keelata, aga kui õppida aru saama, millest need tekivad ning neid järgneval korral samas situatsioonis ennetada ja ära hoida. Põhiemotsioonid on rõõm, viha, kurbus ja hirm (füsioloogiliselt kõige tugevamad). Emotsioone kutsub esile indiviidi sündmuse tõlgendus. Negatiivseid emotsioone kutsuvad esile mõtlemisvead. Viha on loomulik reaktsioon solvangule, haavamisele, hirmule, frustratsioonile, ebaõnnestumisele. See on lühiajaline. "Nad ajasid mu vihaseks" on vale väide sa ise läksid vihaseks; inimene loob oma viha ise, interpretatsioonide kaudu sündmustele. Viha teadvustamine aitab kontrollida oma käitumist. Kui see nt endale või teistele välja öelda, siis sellega oled fikseerinud emotsiooni ning emotsioon ei tugevne. Vihkamine ei ole emotsioon vaid on hoiak. Vihkamine on hoiak mis sisaldab viha, kättemaksuhimu, soovi teha halba
annaabi.ee 
