antiikroosid • Nende aretusallikaks on vanad Victoria aegsed aedroosid • Kahjuks sobivad nad ainult koduaeda, sest nõuavad oskuslikku hooldamist ja talvist katmist ning haiguste vastast pritsimist • Koduaedadesse jäävad ka edaspidi aukohale rikkalikult õitsvad ilusate tervete lehtedega floribundroosid Roosi liikide ja sordirühmade iseloomustus • Koera-kibuvits (Rosa canina), põõsas 2-3m kõrge, rippuvate okstega. Ogad kõverad- haakjad. Õied roosad kuni valkjasroosad, tõrsik karvadeta läbimõõduga 1,5-2 cm. Levinud pookealus kultuursortidele • Harilik kibuvits (orjavits) R. Afzeliana kuni 2 m kõrgune põõsas, oksad paljude ogadega, õied roosad, kasutatakse pookealusena • Kurdlehine roos (R. Rugosa) – tugevate okstega 1,5m kõrgune põõsas, oksad tihedalt kaetud suurte sirgete ogadega. Õied roosakaspunased või valged, esineb täidisõielisi vorme, tõrsikud sarlakpunased
Ojamõõl on tugeva risoomiga kodarikpüsik, kohati talvehaljas. Taim kuni 75 cm kõrge, punakat tooni varre ülaosaga. Juurmised lehed on pikarootsulised, kanneljad, laia tipmise osaga; varrelehed lühirootsulised, kolmejagused. Õied 2-3 kaupa longus, kellukjad. Tupplehed ja õieraag määrdunud-tumepunased, kroonlehed kahvatukol-lased. Õitsb mai lõpust juuli alguseni. Koguvili rohketest pähklikestest, milledel haakjad konksukesed küljes. Takellevi, pähklikesed jäävad kergesti loomakarvade või inimeste riiete külge kinni. Kasutamine: taime on kasutatud rahvameditsiinis kinnistina (risoom on parkainerikas). Varem kasutati risoomi ka vürtsnelgi asendajana. Samblarinne vähe arenenud, peamiselt mikrokõrgendikel: metsakäharik, niiduehmik, harilik roossammal, erinevad lehiksamblad. NIIDUEHMIK kollakasroheline või roheline, kahelisulgjas, polstrina kasvav sammal. Varred