Solveigile ja tüdrukutele. Peer Gynt ühel hetkel kahetseb tehtut ja siis jällegi püüab asja parandada. Näiteks naasmine Norasse eakas vanuses või onni ehitamine. Looturikkalt võib mõõn muutuda ka masendavaks, minnes peale ema surma reisile, kus teeb nii mõndagi mõtlematut. Sama olukord on ka siis, kui Peer´i sõbrad Marokos tema laeva ära varastavad. See juhtum tekitas küll temas kahetsust, kuid see ei takistanud tal tegemast uusi rumalusi. Tekib vaid küsimus, kas Peer Gyndil üldse on võimalus paremuse poole pürgida? Peeri´i lapsepõlv kujundas tema käitumist nii mõndagi. Sealt tulevad sellised arusaamad nagu teistest parem olemine. Miks tahtis ta saada just keisriks? Sellepärast, et talle sisendati seda juba lapsepõlves. Kujutlusvõime osaliseks sai ta tänu mängudele, mida ta lapsena mängis. Kuid võib julgelt väita, et Peer`il oli kalduvus sellisele käitumisele, kuna tema isa oli samasuguse karakteriga
Seda oli talle lapsepõlves pidevalt ka sisendatud. Ka lapsepõlves mängitud mängud andsid ta kujutlusvõimele liigse impulsi: " Nojah! Meie kaks- eks häda siis meid printside, trollide ja muu juure viis. Ka pruudirööv sekka. Kuid kes siis näeb seda ette, et poisile nii külge see jääb?" Ehk peaks siit tegema järelduse, et liiga palju ei maksa ühelegi lapsega taolisi mänge mängida, mis neid reaalsusest aina kaugemale viib. Loomulikult oleneb see ka lapsest. Aga Peer Gyndil oli minu arvates ka loomulikke kalduvusi. Nimelt oli tema isa Jon Gynt suhteliselt sarnase iseloomuga - see väljendub nii tema tegevuses (jõi kõik Gyntide pere raha maha) kui ka lausetes ("...sest su isa on Jon Gynt!"). Paratamatult jäljendavad kõik lapsed oma vanemaid, enamasti isegi alateadlikult. Vanemad on laste esimesed ja kõige mõjukamad eeskujud, kes panevad lapse isiksuse kujunemisele aluse. Mitte kõik lapsed ei oska näha seda,
annaabi.ee 
