mu eakaaslased arvuti abil. Interneti kaudu saab kätte ka palju operatiivset informatsiooni. Kasutan tihti veebikaarte, et orienteerumine läheks ladusamalt. Samuti on internetis üleval ühistranspordi sõidugraafikud, ilmateade, rääkimata kõikvõimalikust informatsioonist asutuste lahtiolekuaegade, telefoninumbrite jm taolise kohta. Nii erialase, operatiivse kui ka meelelahutusliku informatsiooni otsimiseks on kõige kiirem meetod otsingumootori Google kasutamine ehk guugeldamine. Selleks aga, et eristada olulist mitteolulisest, peab omama teatud vilumust. Tähtis on aru saada, et Google otsib välja kõik allikad, kus märksõnaga seonduvat teavet leidub, seega peab guugeldaja ise teadma, millist otsingutulemust avada, et saada kätte just endale vajalik informatsioon. Kuna mina olen arvutit ja internetti kasutanud juba algklassidest saati, siis arvan, et saan guugeldamisega päris hästi hakkama. Siiski satun vahel kimbatusse, kuna isegi Google pole kõigeteadja.
kallutatust tuleb arvestada ja sellest ka lugejat informeerida. Propagandamaterjalid sobivad hästi suverühma, partei või poliitiku seisukohti illustreerima; kui eesmärk on kajastada teemat objektiivselt, tuleks kasutatavaid allikaid mitmekesistada. Tänapäeval on internetist saanud vaat et peamine teabe hoiukoht, mille eelised klassikalise raamatukogu ees on kerge ligipääs ja infootsingu hõlpsus tänu võimsatele otsingumootoritele (nn guugeldamine). Kahjuks lisandub materjali kättesaadavuse lihtsusele ka pahupool isegi üliõpilased püüavad järjest rohkem oma uurimistöid teha kahtlase väärtusega veebimaterjalide põhjal. Et seda piirata, oleks hea, kui juba n-ö maast madalast selgeks teha, milliste allikate kasutamine uurimistöös pole hea toon. Ma ei soovita lubada Wikipedia, üliõpilastööde ja loengumaterjalide kasutamist. Isegi tuntud
annaabi.ee 
