õieti rakenduda. Samas oli Rootsi aja lõpus toimunud maade hindamine ja talupoegade koormiste kindlaksmääramine suures osas kehtiv ka 18. sajandi esimesel poolel, mil talupoegade reaalkoormised põhinesid endiselt Põhjasõja-eelsetele vakuraamatutel. Siiski kujunes 18. sajand pärisorjuse täieliku domineerimise ajaks Eesti aladel. Sarnane talupoegade isiklikult pärisorjuslikule sõltuvusele ja teotööle tuginev nn. Gutsherrschafti süsteem kehtis veel mitmes Ida- ja Põhja-Saksa piirkonnas, omandades näiteks Mecklenburgis, kus mõisnikud põllumajanduse intensiivistamise käigus talumaid mõisamaadega liitsid ja talunikke oma kohtadelt ära ajasid, veelgi ebainimlikumaid vorme kui Balti provintsides. Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni deklaratsiooni 1739. aastast, mis postuleeris mõisnike piiramatu omandiõiguse kogu talupoegade vara ja ka isiku suhtes, tuleb
Tp sellel maavaldusel muudeti kõikjal mõisa alamataeks/sõltlasteks, ida-Euroopas sunnismaisus. Kasvas teotöö kohustus tp. Lõplikult mõisahärrus arenes välja 16sajandiks( väljendus keskmiste ja väiksemat maavalduste puhul). G.Napp tõi dualismi teravalt välja, keskendus Preisimaa tp olukorrale. Napp lõi saksa agraarajaloo koolkonna, töötas ja tegi karjääri Strasbouri ülikoolis. Tema õpilased hakkasid Ida.Elbe regioonis tema uurimusi avaldama. Knapp defineeris Gutsherrschafti lihtsalt, võrdsustas mõisahärruse õisamajandusega. Tunnus et kui maavaldaja arendas ise mõisa välja, kus teotööga mõisnik tootis vilja, mõisamajand oli peamiseks tunnuseks ka Gutscherrschftil. (Gutswirtschaft) on puhtalt majanduslik nähtus. Mõisamajandeid oli ju ka Grundherrschafti puhul ( vanemad villikatsioonimajandid ja kk majandid), kuid see ei olnud Gutsherrschaft, kuna puudus maavaldajate kätte koondunud igasugune võim ( ka kohtulik)Gutswirtschaft oli
annaabi.ee 
