rikkalikult puuviljade ja lauanõudega, romantiline korratus, kogu eelneva täpne edasiandmine. Suuremamõõtmelisi maale on 17. saj. Hollandis teinud 2 kunstnikku: Frans Hals Üks kõigi aegade suuremaid portreemeistreid. Lihtrahvast maalis oma lõbuks: Portreteeritavatel on näol sageli naeratus või irve (,,Malle Babbe ehk Haarlemi nõid", "Naerev kavaler"), enamasti ohvitserid või aadlikud (,,Püha Jüri kompanii ohvitseride pidusöök"), grupiportreedel 10-20 inimest, kompositioon igav: tähtsa näoga inimesed suure laua taga, kuninglikud poosid. Tuntuim töö on ,,Mustlastüdruk": maalitud tüdruku naeratust on võrreldud Mona Lisa naeratusega. Halsi töödes valitsesid nooruses punane, helesinine jne., elu jooksul üldiselt tumedamad toonid, elu lõpul maalis vaid must-valgelt, sest nägemine nõrgenes. Hals on teinud ka palju väiksemaformaadilisi töid. Rembrandt Harmenz van Rijn
Vajadus pildi huvitavuse, mitmekesisuse ja iseloomustamise järele julgustas grupiportreesid maalivaid kunstnikke sageli kujutama oma modelle mingisuguses jutustavas kontekstis. Vastandina üksikportreedele (ja isegi enamikule kaksikportreedest) kujutavad sellised portreed tihti modelle üksteisega seonduvas tegevuses, et viidata grupisisestel hierarhiatele, truudusekohustustele ja jagunemistele. Kusagil pole seda selgemini esile toodud kui 17. sajandi Põhja-Hollandis maalitud grupiportreedel. Hollandlased leiutasid ja arendasid välja suuremõõtmelise grupiportree, mis näitas gildi liikmeid, asutuste juhatust või laskurite roodu (rahvarahutuste ajaks kokku kutsutud relvastatud kodanike rühma). Üks lääne kunsti ülimaid saavutusi kuulub samuti grupiportreede hulka. Tänapäeval tuntakse seda nime all ,,Las Meninas" (,,Õuedaamid") ja selle maalis Velazquez oma karjääri lõpupoole, aastal 1656. Pilt on üheaegselt nii õukonnastseen kui
annaabi.ee 
