Paljudes teistes riikides on suunaks võetud laste paigutamine asendusperedesse. Näiteks, MTÜ Oma Pere juhatuse esimehe Sigrid Petofferi sõnul on Rootsis lastekodude asemel professionaalsed kasupered. Rootsis pole ühtegi lastekodu! Peredele makstakse selle eest nagu iga teisegi töö eest. (Pealinn, 27.09.2010). Ameerika Ühendriikide kohta on Andres Siplane oma bakalaureuse töös toonud välja järgmised andmed: 74,5% kasupered; 2,7% lõpetamata lapsendamised; 16,4% grupikodud ja lastekodud; 0,5% iseseisev elamine, 5,9% muu. (Siplane, 1999) Kasupere- ja institutsionaalse hoolduse proportsioonid Euroopa Liidus erinevad järgmiselt: Kreekas, Portugalis ja Hispaanias paigutatakse suur enamus lapsi kasuperede asemel lastekodudesse. Belgias, Itaalias ja Saksamaal elab kasuperedes pisut vähem lapsi kui institutsionaalsel hooldusel. Taanis, Prantsusmaal ja Hollandis paigutatakse pooled vanemliku hoolitsuseta jäänud lastest kasuperedesse (Siplane, 1999).
grupiühiselamusse lubamist süüa tegema, pesu pesema ja poes käima. On igati mõistetav, et paljud vanemad suhtuvad eelolevasse kolimisse segaste tunnetega. Vaatamata sellele, et väikses kogukonnas elamine on suurest hooldekodust parem variant, on igati loomulik, et vanemad tunnevad hirmu, kas vaimupuudega inimeste erivajadustele pööratakse piisavalt tähelepanu ja nendega arvestatakse. Vanematele võib kindlalt öelda, et juhul, kui grupikodud on õigesti korraldatud, toimivad need suureparaselt. Väga paljud Downi sündroomi või mõne muu vaimupuudega inimesed elavad sellistes äärelinnades asuvates grupikodudes ja linnamajades üle kogu maa, tundes rõõmu inimväärikast elust ja vabadusest. See kehtib paljude erinevate võimetega inimeste kohta. Sellistes majades elab harilikult koos neli kuni viis vaimupuudega inimest. Igal inimesel on oma tuba ja isiklikud asjad. Nadala sees
annaabi.ee 
