1990ndate moevalik oli äärmiselt suur. Väljanägemise määras sisemine hoiak. Kehakuju oli kõigepealt lihaseline treenitud figuuriga kui ka heidikute waif look oli populaarne. Dekaadi moe koondsõnaks oli individuaalsus- kandja valida oli mitte ainult mida kanda, vaid ka kuidas ja millega, kõige tähtsam oli vabadus. Masai koos viktoriaanlusega, retro ja tätoveeringud, Suzi Wong sulgede ja kauboisaabastega. Stiilseks muutusid ka heidikud ja grunged. Couture oli populaarsem kui kunagi varem, austus oli ka käsitööesemete ja ekstravagantsete esemete vastu. Pika saleda figuuri ja pitsi kombinatsioon jätkus, eriti uutes kudumites. D&G (Stafano Gabbana Milanost ja sitsiillane Domenico Dolce) nende moed olid teretulnud vaheldus üldlevinud tagurpidi kolmnurgakujulise power-suit´le hiigelsuurte macho-õlagute ja minimeeritud puusadega. Nende imago oli eelkäijaks
lillelapsed (Cosgrave 2000: 240). Kahekümnenda sajandi keskpaigas hakkasid aga lääne linnaühiskonnas tekkima uutmoodi hõimud – tänavahõimud. Neisse koondusid erineva maailmavaatega linnanoored ning igaühel neist oli oma riietumisstiil, lemmikmuusika ja põhimõtted. Nii näiteks uitasid 50ndatel tänavatel teddy boyd, 60ndatel biitnikud, modid ja rokkarid, 70ndatel hipid, punkarid ja skinheadid, 80ndatel uusromantikud ja hipphopparid, 90ndatel grunged. Tänavahõime tekkis kogu aeg juurde ning igal neist on riietumisstiil, mis neid teistest eristab (Samarüütel–Long 2003: 15). Kaheksakümnendatel oli inimeste elu nii normeeritud, et mingil hetkel mahtusid isegi riided kindlatesse pihkudesse. Inimese enda pikkus ei läinud kuigivõrd arvesse. Niisiis pidi lühim seelik olema täpselt 74 cm ja pikim 96 cm, vahepikkusteks 80 cm ja 85 cm. Kui olid lühike ja astusid seeliku kannale, siis polnud midagi parata. Moodsaim jakk
annaabi.ee 
