Tähetorni juurest K. E. von Baeri hauasamba juurde viiva allee üksikud puud. 1874. aastal haljastati A. von Oettingeni juhatusel linnaelanikele endine liivakarjäär - Kassitoome. Arvatavasti sellest ajast on pärit pargi vanimad lehised ja seedermännid. Pärast Kassitoome valmimist jõudis järg Toomkiriku varemetest põhjapool oleva nn. Morgensterni aiani. Vastavalt valitsevale romantilisele stiilile rajati parki kividest küngas grotiga ning tiik ja sillake. Laia tänava algusesse kuhjati vaateküngas, mis tänaseks on erosioonist tugevasti kahjustatud. Park on planeeritud vabas ehk looduslähedases kujunduses, mis hästi harmoneerub klassitsistliku ehitusstiiliga ja oli levinud kogu Euroopas, eriti Inglismaal. Vanimad puud pargis on nüüdseks 200-aastased. Vastavalt valitsevale romantilisele stiilile rajati parki kividest küngas grotiga (Musumägi) ning tiik ja sillake, mis on hävinud
on säilunud Tähetorni juurest K. E. von Baeri hauasamba juurde viiva allee üksikud puud. 1874. aastal haljastati A. von Oettingeni juhatusel linnaelanikele endine liivakarjäär - Kassitoome. Arvatavasti sellest ajast on pärit pargi vanimad lehised ja seedermännid. Pärast Kassitoome valmimist jõudis järg Toomkiriku varemetest põhjapool oleva nn. Morgensterni aiani. Vastavalt valitsevale romantilisele stiilile rajati parki kividest küngas grotiga ning tiik ja sillake. Laia tänava algusesse kuhjati vaateküngas, mis tänaseks on erosioonist tugevasti kahjustatud. Park on planeeritud vabas ehk looduslähedases kujunduses, mis hästi harmoneerub klassitsistliku ehitusstiiliga ja oli levinud kogu Euroopas, eriti Inglismaal. Vanimad puud pargis on nüüdseks 200-aastased. Vastavalt valitsevale romantilisele stiilile rajati parki kividest küngas grotiga (Musumägi) ning tiik ja sillake, mis on hävinud. Laia tänava algusesse kuhjati
Renessansiaed oli ümbritsetud (kõrge) müüriga, mis oli alati taimedega kaetud (ronitaimed, võrestikule kinnitatud pügatud puud). Müüri võis asendada teinekord kõrge hekk (~2 m), vahel lisaks ka kraav. Aeda poolitas tihti peatelg, mis oli kujundatud varikäiguna või pergolana. See võis viia ka aiast välja, olles palistatud puudereaga. Sellega ristuvad teljed - varikäigud või hekkidest ääristatud teed - jagasid aia ruumilisteks osadeks. Peatelg võis lõppeda purskkaevu või grotiga (focal points - fokaalpunktid). Selliseid pilgupüüdjaid telgjoone / vaadete (vistade) lõpus hakati rohkem ja teadlikumalt kasutama 16. saj. lõpul (asetati sinna skulptuure) (Hellström 1997). Kuid oli ka suuri aedu, kus telgsümmeetriat polnud, aia erinevad osad asetsesid lihtsalt juhuslikult üksteise kõrval, sõltudes rohkem olemasolevast reljeefist. Mitmetes aedades rõhutati kontrasti korrapärase kujundusega tasase aiaosa ning järsu metsaga kaetud puutumatu mäenõlva vahel
annaabi.ee 
