Hilisemalt tulevad juba ka linnaolustiku viletsal järjel olevad haritlased ja kunstnikud. Tema novellide dramaatiline pinge tõuseb erinevate karakterite kokkupõrkest, tegelaste sisemisest vastuoludest või nende hinge peidetud kirgedest. Teda paelusid kirglikud ja jonnakad inimtüübid. Tema novellidele on veel omane ootamatu ja julge kontrasteerimine nii eluläheduse kujutamisel kui ka stiilivarjundite valikul. Anne tajuda elunähtuste taga sündmuste ja oukordade grotesksust. Talle meeldis inimkarakterite seast otsida elu vaeslapsi ja veidrikke, kellel on keeruline saatus. Novellides ka huumorit, muigamine inimlike veidruste üle: nt ,,Puusepp Reos", keda Ann käib kiusamas. Vallaku loomingus puuduvad kired ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Lühike novell piirdub krahhiga. Kiretult ja möödapääsmatult vajub inimese elu viltu, pankrot viib kogu vara, lapsed jätavad oma vanemad saatuse hooleks, kurjategija laseb süütu süüdi
sissekukkumised, üllatused, ninapidivedamised, rumalused, totakused on lõbutekitamise ja naeruvallandamise universaalseimaiks rekvisiitideks igal pool ja kõigil aegadel. Sellele seltsib koomilise kuju lakkamatult naerule kõditav võlu (punane nina, linnulõug, küüraklus jne.). Varjundatult peab neid koomika alamaid vorme kasutama ka kõrgem, kui nõnda öelda tohib, ,,tõsisemaks" tempereeritud koomika, arendades situatsioone keerulisemaks või kasutades väliskuju grotesksust iseloomuhuumori tõhustamiseks. Vaadeldes Tammsaare loomingut me ei leia selles puhast situatsioonikoomikat kuigi suurel määral. Üldse Tammsaare kogu varasemas toodangus, alates ta realistlike juttudega, seejärel ta mänglevais psühholoogilistes novellides ja lõpetades ,,Kõrboja peremehega", on kalduvus komismi sootuks hõre, kuigi seda siin-seal aimab esinevat. ,,Vanade ja noorte" realistlikud või
annaabi.ee 
