Ta rahu ning Tomas truuduse. Paar sureb autoõnnetuses, kusjuures esindas raamatus n-ö leidlast, kes Moosese kombel Tomaseni juhiti. silmapilkselt ja koos. Tereza oli spontaanne ning küllaltki tundlik kunstiinimene, kes avastas Samal ajal on Sabinal tekkinud suhe sveitsi professori Franziga. Franz endas tee fotograafiani. Tema loomus oli pigem ,,raske", tingituna suuresti jätab enda naise Marie-Claude'i Sabina pärast maha, kuid Sabina taipab, grotesksest viisist, kuidas ema teda kasvatas. Tema jaoks oli seksuaalsus et nad on liiga erinevad ning otsustab põgeneda esialgu Prantsusmaale, ja inimese keha midagi hoopis muud kui Tomase jaoks. Tereza armastas siis USA-sse. Franz aga kannab endas mälestust Sabinast ja elab enda jäägitult Tomast ning jäi tema kõrvale lõpuni, hoolimata sellest kui õnnetuks ülejäänud elu noore suurte prillidega tudengiga, tehes otsuseid, mis nende armastus tegelikult mõlema tegi
ehitatud unenäolist maailma, milles peaaegu realistliku detailsusega kujutatud igapäevaste objektide ja inimestega toimuvad kummastuslikud moonutused ja metamorfoosid. Dali üks tuntumaid töid on ,,Mälu püsivus" (1931), milles kaljusele Kataloonia maastikule on paigutatud tasapisi sulavad kellad. Koos rezissöör Luis Buñueliga tegi Dali kaks sürrealistlikku filmi, ,,Andaluusia koer" (,,Le Chien Andalou," 1929) ja ,,Kuldaeg" (,,L' Âge D'Or," 1930), mis on samamoodi pungil grotesksest ja sugestiivsest pildikeelest. 1930. aastate lõpul hakkas Dali renessansiaegsest kunstnikust Raffaelist mõjutatuna maalima akadeemilisemas stiilis. Nii seetõttu, kui ka sellepärast, et ta keeldus ennast teiste sürrealistide eeskujul kommunismi nimel angazeerimast, viskas André Breton ta sürrealistide liikumisest välja. Aastatel 1940 kuni 1955 elas Dali USAs, kus kogus tuntust oma ekstsentrilise ja skandaalse elustiiliga, mille juurde kuulus häbitu enesereklaamimine
ehitatud unenäolist maailma, milles peaaegu realistliku detailsusega kujutatud igapäevaste objektide ja inimestega toimuvad kummastuslikud moonutused ja metamorfoosid. Dali üks tuntumaid töid on ,,Mälu püsivus" (1931), milles kaljusele Kataloonia maastikule on paigutatud tasapisi sulavad kellad. Koos rezissöör Luis Buñueliga tegi Dali kaks sürrealistlikku filmi, ,,Andaluusia koer" (,,Le Chien Andalou," 1929) ja ,,Kuldaeg" (,,L' Âge D'Or," 1930), mis on samamoodi pungil grotesksest ja sugestiivsest pildikeelest. 1930. aastate lõpul hakkas Dali renessansiaegsest kunstnikust Raffaelist mõjutatuna maalima akadeemilisemas stiilis. Nii seetõttu, kui ka sellepärast, et ta keeldus ennast teiste sürrealistide eeskujul kommunismi nimel angazeerimast, viskas André Breton ta sürrealistide liikumisest välja. Aastatel 1940 kuni 1955 elas Dali USAs, kus kogus tuntust oma ekstsentrilise ja skandaalse elustiiliga, mille juurde kuulus häbitu enesereklaamimine
meetod ja teema. Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest. Bahtini väitel oli algne, keskaegne (Rabelais), institutsioonide vastane grotesk kui lihtsalt elu tants (mille valuline, aga loomulik osa on surm) põhiolemuselt elurõõmus. Bahtin kõneles üksikisikust suuremast „grotesksest kehast“ , „kosmilisest kehast“, kus üks inimkeha võib teiseks üle minna, sest kõiki seob sama eluprotsess ja mateeria. Ameerika Ühendriikide kirjanduses eristatakse koolkonnalist mõistet „Lõunaosariikide grotesk“ ehk „Lõuna gootika“, mille alla kuuluvad kaks väljapaistvat naisautorit: Flannery O’Connor (1925 – 1964, romaanid „Vägivaldsed kisuvad selle endale“, „Tark veri“) ja Carson McCullers (1917 – 1967, eesti
annaabi.ee 
