Kandidaadid võimule: 1. Grigori Romanov Leningradi parteijuht 2. Viktor Grisin Moskva parteijuht (alates 1967. a) 3. Mihhail Gorbatsov 1984. a 2. poolest alates hakkas KGB soosima Gorbatsovi, seetõttu oli tal väga hea informatsioon olukorrast riigis. 1985. a 11. märtsil toimus Poliitbüroo istung. Tehti nimelt kiiresti, et Kunajev Kasahstanist ei jõuaks kohale (Kunajev poleks Gorbatsovi toetanud). KGB poolt olid lahti lasted paljastavad lood Romanovi ja Grisini kohta. Ilmusid ajakirjanduses (Ermitaazi serviiside kasutamine Romanovi tütre pulmas jne). Gromõko ja KGB tollase ülema Viktor Tsebrikovi hääl olid kõige kaalukamad, mis kallutasid hääletamise Gorbatsovi kasuks. Mihhail Gorbatsov on sündinud 2. märtsil 1931. aastal Stavropoli krais. 1950 läks Moskva ülikooli õigusteadust õppima. Lõpetas 1955. Alates 1952. a NLKP liige. Tegi kiiret karjääri. 1966.a. Stavropoli linnakomitee 1. sekretär, 1970 kraikomitee 1. sekretär
Poliitbüroos oli Andropovi surma ajal alles 12 liiget, lisaks 6 kandidaati. Vanade (Ustinov, Gromõko, Tihhonov, Grisin) algatusel valiti uueks peasekretäriks Tsernenko, kes kindlasti pidi jätkama senist poliitilist kurssi. Tugevaks kandidaadiks peeti aga juba tollal Gorbatsovi, keda olevat eelistanud oma järglasena näha ka Andropov. Detsembris 1984 suri Ustinov, märtsis 1985 ka Tsernenko. Poliitbüroos oli alles 10 liiget ja 6 kandidaati. Gorbatsovi kõrval oli kaalutud ka Grisini ja Romanovi valimist, ent Gromõko asus nüüd noorema mehe poolele ja sellega oli asi otsustatud. Alates 11. märtsist 1985 oli Gorbatsov NLKP KK peasekretär. Partei struktuur Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) oli NSV Liidu ainupartei. Selle ametlikult kõrgeim otsustusorgan oli kongress, mis käis koos kindlaksmääratud aegadel: 1934 (17. kongress), 1939 (18. kongress), 1952 (19. kongress), 1956 (20. kongress), 1959 (21. kongress), 1961 (22. kongress), 1966 (23.
annaabi.ee 
