1906 ilmus muutunud tonaalsuses kogu "Lained", tema ühiskonnakriitika süvenes veel kogudes "Ristlained" (1910) ning "Meie päevist" (1920). Uuesti muutus ta luule isiklikumaks kogudes "Põhjamaa lapsed" (1913) ja "Siiski on elu ilus" (1930) ja "Laulan oma eesti laulu" (1935). Haava on kirjutanud ka proosaraamatu "Väikesed pildid Eestist", kus on palju südamlikku huumorit. Ta tegutses ka tõlkijana, vahendanud peamiselt saksa kirjandust: J. W. Goethet, F. Schillerit, F. Grillparzerit, H. Hofmannstahli jt. Haava luule on püsima jäänud eelkõige lauldavate lauludena, heliloojad on viisistanud rohkem kui 200 tema luuletust.
lõpetas selle 1901. Keskkoolis omandas ta sotsialistlikud vaated ja kandis rinnas punast nelki, demonstreerides sellega oma poliitilisi vaateid. Prahas läks Franz edasi Karli ülikooli, kus alustas keemia õpinguid, mille vahetas 2 nädalat hiljem juura vastu. Ülikoolis kohtas ta oma eluaegset head sõpra Max Brodi, kellest sai ka tema raamatute toimetaja. Kafka pidas Fjodor Dostojevskit, Nikolai Gogolit, Heinrich von Kleisti, Flauberti ja Franz Grillparzerit oma tõelisteks verevendadeks ning oli huvitatud Goethe ja Tsehhi kirjanike teostest. 18. juulil 1906 lõpetas Kafka ülikooli doktorikraadiga ning hakkas tööle kriminaal- ja tsiviilkohtu nõustajana. Pärast seda töötas ta aasta kindlustusfirmas, kust ta lahkus, sest ei leidnud töö kõrvalt piisavalt aega kirjutamiseks. Edasi liikus ta kindlustusinstituuti, kus hakkas tegelema tööõnnetustega. Kafka sealse ülemuse sõnul peetakse teda ehituskiivri leiutajaks.
annaabi.ee 
