inimese valguseihalus?) ja need küürutavad inimesed, kes teevad kurnavat tööd. Talvepilti tahaks helgemat ja heledamat. Väga meeldis mulle Oskar Hoffmanni ,,Talvemaastik" kui palju valgust ja sina, kuuled krudinat hobuste kapjade all, tunned lume raskust tarede õlgkatustel. Siin on õhku, ilu ja ruumi. Vaatasin Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogust tema teisi pilte. Väga peenelt viimistletud ja realistlikud, lausa läbilõige eesti ühiskonnast - talupojast kihelkonnakohtunikuni. Tõnis Grenzteini ,,Küdev ahi" tekitas tahtmise vanaema juurde maale sõita ja Ellinor Aiki ,, Talvemotiiv Tartust" oli äärmiselt huvitava krobelise pinnaga (kunstnik kasutas värvi ja pahtlit). Pildi pisut ,,udune" olek lisas ainult plusspunkte. Ja muidugi Konrad Mäe ,, Norra maastik". Selle maali sisse läheks ja jääks. Viskaks lume peale pikali ja ei kõigutaks kõrvugi. Ma ei ole tegelikult Mäe suur austaja, aga see pilt lööb. Otse ja närvi. Pikka saali kutsutakse talverõõmude toaks
Hurta, Wiedemann samuti Hurdameelne. Hurda seltskond ei olnud nii väga suur, Jakobsoni leer aga lõi massiga. 1882. aastal on Hurdal olnud teistmoodi edu. Nimelt saab ta lõpuks loa asutada oma ajaleht. 1882 loob oma ajalehe. Selle toimetajaks saab Ado Grenztein. Lehe nimeks saab Olevik. Lehe asutamine oli paljuski üle noatera sündinud. Selle vastu olid nii baltisaksa kui vene ringkonnad olnud. Hurda leeril tuleb lehe saamiseks "tiiba ripsutada" siiski vene ringkondade suunas. Grenzteini näol on tegemist andeka ja tubli inimesega. Tegemist suhteliselt alalhoidliku lehega. Baltisaksa kriitika oli vene võimude poolt lehes lubatud, neid tümitati seal nii palju kui jaksati. Leht ei ole vaid ilmumiskoha, Tartu keskne. Ka Olevik saab üle-eestiliseks ajaleheks. Kaks suurt tellimispiirkonda Tartu ja Tartumaa ning esimest korda tõuseb lugejate arvukuselt teisele kohale Harjumaa. Põhjapoolsetes maakondades on sel lehel päris palju
annaabi.ee 
