manifestatsiooniks kujunes 1896. aastal VI üdlaulupidu Tallinnas, kus tuhandepealine rahvahulk ametlikult keelatud laulu ,, Mu isamaa, mu õnn ja rööm" ajal J. Tõnissoni algatusel püsti tõusis ja pead paljastas. Loomulikult ei saavutatud midagi ilma võitluseta. J. Tõnissoni rünnati nii vene kui saksa poolelt, tema hoidid kõikumatult aga oma ,, eesti kurssi". Tema sihiks oli eestlaste ruuremate õiguste saavutamine nende igipõlisel maal. Peamisi lahinguid tuli lüüa A. Grenszteini ja ,,Olevikuga". A. Granszteini allajäämine avaliks võitluses selgus üsna pea. Algas tema alalhoidliku suuna lagunemine ning üleminek J. Tõnissoni leeri. Nüüd püüdis A. Granzstein oma poliitilist rivaali kõrvaldada salakaebustega. J. Tõnissoni õnneks ei peetud aga A. Granzsteini venestajate poolt küllalti ualdusväärseks. Seetõttu A. Greinzsteini kaebustest esialgu ei hoolitud. 1901. aastal lahkus kibestunud A. Greinzstein Eestist.
1897. a alguses saadi kokku kolmandat korda Grenszteil äriplaani polnud, kuid ta esitas oma seisukohti suuliselt, soovitades (väidetavalt!) ajakirjandusel astuda riigivõimule lähemale. Esimest korda võttis nõupidamistest osa ka Jaan Tõnisson Postimehe toimetajana, kes vaidles ettepanekule vastu: eesti ajakirjandus ei tohiks ise enda rahvuse otsasaamiseks kätt külge panna. Nende koosolekute järel astus Hellat oma ametist tagasi, kuna Tõnisson seda vahekohut ei hinnanud, Grenszteini aga ei usaldatud. Ado Grenzsteini sulest pärineb ajakirjanduse ümberkorraldamise plaan (esimene juba aastast 1885), et majanduslikult paremini välja tulla: "Tõeste, rahva ajakirjandus on rahva suu, võiks seda olla, peaks seda olema. Teist suud ei ole olemas, mis nii ligidal rahva südame juures seisaks ja selle tuksumist tunneks." Ja samas ei ole rahval vaja nii palju väljaandeid see on puhas raiskamine, arvas Grenzstein. "Rahval ei ole
annaabi.ee 
