otseselt seotud. Kindlasti on tema loodud hulk hümnitekste,mis on käibel tänase päevani(Näiteks hümn:"Veni creator Spiritus") Esimesi kristlikke filosoofe,kes käsitles põhjalikkult ka muusikat,oli püha Augustinus(354- 430).Augustinus kirjutas 6. raamatust koosneva teose ,,De musica",millest kasvas välja keskaegne õpetus muusikast.Ta nägi seost muusika ja matemaatika vahel,võrreldes muusikat ,,kehatu arvuga" Gregoriaan ehk gregooriuse laulustiil on oma nime saanud aastatel 590-604 Rooma paavstiks olnud Gregorius Suure järgi. Gregorius Suur juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturgia,mis aegapidi juurdus kogu Lääne- Euroopas.Legendi järgi tegelenud Gregorius kirikulaulu uuendamisega ja keskaegsetel piltidel kujutatakse teda üles kirjutamas laule,mida valge tuvi,Püha Vaimu sümbol,talle kõrva sosistab.Laulmisega Gregorius siiski otseselt seotud polnud,ent ta uuendas ja
Nende ja nende eeskujul tekkinud teiste ordude panus liturgilise laulu kujunemisse ja säilimisse on väga oluline. Suurematest kloostritest said omalaadsed laulukoolid 19.-20. sajandil taaselustasid benediktlased omaaegse laulutraditsiooni Missa Nii tunnipalvuses kui missas on tekste, mis jäävad alati samaks, neid nimetatakse ordinaariumiteks Suur osa tekstidest muutub aga igal päeval vastavalt kirkukalendrile, neid nimetatakse propriumideks. Gregooriuse laul, nimetatud ka gregoriaan, gregooriuse koraal. On roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul Toetub proosa tekstile On saateta, rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist) Tüüpiliselt ladinakeelse tekstina, erand kreekakeelne Kyrie eleison (Issand halasta) Viimastel aegadel on püütud mõnel pool kujundada ka rahvuskeelset gregoriaani, kuid erilise eduta Gregooriuse laulu tüüpe:
o Langes varad Prantsusmaale o Toetas kultuuritegelasi o Tekkis renessanssi ideaal Faux Bourdon o Inglise ja prantsuse muusika mõjutas renessanssimuusikat o Inglise mitmehäälsus Lauldi terts-ja sekstintervallides (dissonantsid) o Faux bourdon saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides vale bass o John Dunstable kasutas neid julgelt määras kindlaks dissonantside kasutamise korra Uued zanrid 15. sajandil o Cantus-firmus-missa ilmalik viis mitte gregoriaan, tenor bassiks o Paroodiamissa missa aluseks ei ole ainult ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos ,,paroodia" jäljendamine o Motett lihtsam rütm, ladinakeelne polüfooniline laul miss propiumi tekstile o Ilmalikud polüfoonilised laulud samad põhimõtted mis vaimulike puhul o Magnifikat Maarja kiidulaul Luuka evangeeliumist, õhtuse jumalateenistuse osa Madalmaade koolkond o Uudne helikeel Inglise tertsid ja sekstid + itaalia laululisus
Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid need üsna teravad) ning määras kindlaks dissonantside kasutamise korra. 13. Uued zanrid Kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus-missadega laenatud viisiga tenorihääles ehk põhimeloodia. Renessansiajastul pole cantus firmus (lad. k. püsiv viis) gregoriaan, vaid mõni tuntud ilmalik viis. Paroodiamissa. Terve teose laenamine, s.t. et missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos. Sõnal "paroodia" puudub siin koomiline või pilkav varjund, tähendab jäljendamist. Motett kaotas 15.sajandil oma mitmetekstilisuse, tüüpiline selle ajastu motett on ladinakeelne (ühetekstiline) polüfooniline laul mõnele missa propriumi tekstile Ka ilmalikke polüfoonilisi laule kirjutati samade põhimõtete järgi, mis vaimulikke
Paavst Gregorius I (Suur, 540-604, paavstiks 590) juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ühtlustati ka kogu liturgia. Gregoriuse reform: luua kogu kristlikule kirikule ühine liturgia ja kirikulaul, et allutada kõik Rooma paavstile, võitlus rahvalaulu mõju vastu kirikumuusikas. Kuigi roomakatoliku kiriku muusikat nimetatakse gregoriuse lauluks, Gregorius siiski laule ei kirjutanud. Küll aga on paljud tekstid just tema loodud või uuendatud. Gregoriuse laul, nimetatud ka gregoriaan, gregoriuse koraal on roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline saateta laul. Tekst proosas (mõnes laulutüübis kasutatakse ka vahelduva rütmiga vabavärssi), ladina keeles, mis on lahutamatult ühtsed muusikaga. Muusika on perioodilise rütmikorralduseta ehk rütmiliselt taktimõõdu alla organiseerimata (jälgib teksti loomulikku kulgemist), rütm loid ja laialivalguv. Esitab üksik vaimulik, koorisolist, ansambel või koor, sageli kahes grupis.
Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid need üsna teravad) ning määras kindlaks dissonantside kasutamise korra. 13. Uued zanrid 15.saj. Kõige esinduslikumaks zanriks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Tüüpiliselt oli tegu cantus-firmus- missadega laenatud viisiga tenorihääles ehk põhimeloodia. Renessansiajastul pole cantus firmus (lad. k. püsiv viis) gregoriaan, vaid mõni tuntud ilmalik viis. Paroodiamissa. Terve teose laenamine, s.t. et missa aluseks ei ole mitte ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos. Sõnal "paroodia" puudub siin koomiline või pilkav varjund, tähendab jäljendamist. Motett kui teie põhizanr kaotas mitmetekstilisuse, rütm lihtsam. Tüüpiline selle ajastu motett on ladinakeelne (ühetekstiline) polüfooniline laul mõnele missa propriumi tekstile.
annaabi.ee 
