mullas, mis omakorda sõltub mulla eripinnast ning lasuvustihedusest. Põhjaveest tõusev toetuv kapillaarvesi on kergesti liikuv ja taimedele hästi omastatav, kuid ta tuleb arvesse vaid liigniisketes, kõrge põhjaveega muldades. Põhjavesi moodustub gravitatsiooniveest mitteläbilaskvale kivimikihile. Teda iseloomustab püsivus ja voolamine kaldu asetseval kivimikihil või tõusmine kapillaare mööda üles. Ülavesi on ajutine ning nõrgub aegamööda allapoole või nõrguva gravitatsioonivee juurdetuleku puudumisel ka tagasi ülemistesse mullakihtidesse, kus moodustab rippuva kapillaarvee. Gravitatsioonivesi (nõrgvesi, ülavesi ja põhjavesi) on taimede poolt omastatav, kuid selle olemasolu korral on muld halvasti õhustatud ja oksüdeerumisprotsesside asemel valitsevad redutseerumisprotsessid. Vee tungimist mulda, liikumist, kogunemist mullas ning lahkumist mullast iseloomustab mulla veereziim, mis on nähtuste süsteem.
5. teatud tingimustel (näiteks põhu sissekünnil) toimub lämmastikühendite bakteriaalne sidumine, st taas orgaaniliseks muutumine, kus rohke süsiniku sisalduse tõttu seovad bakterid arvestatava osa mulla nitraat- ja ammooniumlämmastikust. Leostumise seisukohalt on kõige ohtlikum, kui nitrifikatsioon toimub aktiivselt ja taimestik ei suuda tekkinud nitraatlämmastikku siduda ning samal ajal on mulla niiskus suur, st ületab väliveemahutavust, mis põhjustab gravitatsioonivee teket. Näiteks hilissügisel ja varakevadel, kui vegetatsiooniperiood on juba lõppenud või pole veel alanud, on leostumisoht eriti suur. Leostumist võib esineda ka kasvuperioodi suurte sademete korral, eriti kui on põllule antud väetiste hulk on suurem, kui taimede omastamisvõime. Leostumisoht on väike vastupidistel juhtudel, st kuival suvel, taimede aktiivsel kasvuperioodil, hästi lämmastikku omastavate kultuuride, näiteks rohumaa puhul.
annaabi.ee 
