nad õpitut ise väärtustavad. Koolid püüdsid aktiivselt põimuda oma kogukonna igapäevasesse tegevusse ja vanematele loodi kanaleid kooli kasvatustöö ja juhtimise mõjutamiseks. Vabade koolide demokraatlik juhtimismudel ei olnud lihtsalt organisatoorne lahendus laste ja vanemate haaramiseks kooli juhtimisse. Nimetatud lahendusega püüti lisaks õpetada lastele praktikas demokraatlikke tegevuspõhimõtteid ja avaliku esinemise oskusi. Graubard (1972: 188) tõdeb, et osa vabade koolide õpetajaist tegutses lihtsa malli kohaselt, kus vaba kooli filosoofiaks oli vastuseis halbadele asjadele (nagu teadmine, autoriteet ja süsteem) ja heade asjade (nagu vabadus, kogukond ja loovus) heakskiitmine. Vabad koolid pidasid soodsat õppimiskeskkonda tähtsamaks õpetuse sisu puudutavatest küsimustest ja aruteludest selle üle, miks ja kuidas lapsed õpivad. Kasvatusvaateks oli, et laps õpib sellest keskkonnast, milles ta elab. Vabade
Laps ei ole nagu taim, mida kastetakse, toetatakse ja väetatakse. Vabakooli liikumine Free Schoolmovement sündis Ameerika Ühendriikides õpetajate ja lastevanemate koostöös. Esimene selline kool rajati 1962. aastal, 1966. aastal oli neid juba 30 ning 1970. aastal 150. See oli ka liikumise kõrgpunktiks ning siitpeale hakkas nende hulk ja populaarsus kahanema. Liikumise ideoloogideks olid John Holt, Jonathan Kozol, Herbert Kohl, George Dennison, Allan Graubard ja Carl Bereiter. Nad kritiseerisid Ameerika kooli argipäeva, meeletusi, koolikohustust. Näiteks kirjutab J. Holt (1977) nii: Ma usun, et inimene on oma loomult õppiv olend. Linnud lendavad, kalad ujuvad, inimene mõtleb ja õpib. Seepärast ei pea me lapsi motiveerima õppima. Me peame tooma klassi niipalju maailma, kui iganes suudame. Andma lastele niipalju abi ja juhtimist, kui nad paluvad, kuulama, kui nad tahavad rääkida, ja siis kõrvale astuma. Sunnismaine kool oma
annaabi.ee 
