ning püüdis vältida tema juuresolekul mängimist.) Tuginedes ja improviseerides Art Tatumi teoste põhjal mõjutasid Petersoni ka Tatumi enda iidolid eriti Sergei Rachmaninoff, kelle teostega leiab otseseid muusikalisi seoseid Petersoni enda tostes. Petersoni enamustes teostes on alati aukohal tema kõige südamelähedasem pill klaver, millele on ta sisse kirjutanud palju soolosid. Koostöö Norman Granziga Koostöö Norman Granziga oli Petersoni elus väga oluline ajajärk, mis sündis peaaegu puhtjuhuslikult, kui Granz, sõites Montreali poole taksoga, raadiost Petersoni mängimas kuulis. Nii kui Granz oli Petersoni kuulnud käskis ta end lasta kohe sõidutada temaga kohtuma. Juba 1949 aastal tutvustas Granz Petersoni Carneige Halli dzässfilharmoonia show'l New Yorkis. Sellel ajajärgul levis Petersoni tuntus. Tema brilliantset ja haaravat dzässmuusikat imetleti nii USA-s kui ka kaugemal.
Holiday ei vabandanud ega õigustanud end kunagi ning leidis, et tema elustiil on tema otsus ning kui ta peab seetõttu kohtus käima või vangis istuma, siis las ta nii olgu. Tema lahingut kohtusaalis kutsuti "The United States of America versus Billie Holiday". Ta saadeti haiglasse ning ta nõustus sellega. Tema karjäär aga jätkus aga ka 50ndatel hoolimata sellest, et tema kurnav elustiil mõjutas ka tema häält. Ta lindistas laule koos Norman Granziga, väikse jazziplaadifirma omanikuga 1952. aastal ning kaks aastat hiljem oli tal väga edukas tuur Euroopas. 50ndate teises pooles hakkas Holiday lähemalt suhtlema Louis McKayga ning juba 1956 arreteeriti nad narkootikumide pärast. Järgmisel aastal abiellusid nad Mehhikos ning McKay kasutas Holiday raha ja kuulsust iseenda upitamiseks elus. Ehkki tal olid probleemid häälega, andis Holiday mõjusa esituse The Sound of Jazzis, CBS-i
annaabi.ee 
