Instituudi partnerülikoolide nimekirjast Konstanzi Ülikooli ja mõtlesin, et sinna läheks küll... Enne kohale jõudmist tegi mind murelikuks mõte sellest, et ilmselt maandun siin Saksamaal mõne ühiselamu peokorrusel. Teisisõnu korrusel, kuhu on elama kupatatud kõik loomulikult vahvad, kuid keskmisest tudengist rohkem lõbutsemisele orienteeritud erasmuselased. Pealegi, tõenäoliselt ei oskaks keegi neist mu vigast saksa keelt korrigeerida ja nii ei saaksi minu grandioossest plaanist „Saksa keel korralikult selgeks veel enne selle aasta lõppu!“ asja. Kohale jõudes tuli aga välja, et mind on hoopistükis õnnistatud küllaltki väikese ühika ja tervelt 5 toreda korterikaaslasega, kellest peale ühe jaapanlasest erandi kõik räägivad emakeelena just saksa keelt. Poole aasta pärast võin nii mõndagi saksa tudengielust pajatada, sest siinne ühika-elu sarnaneb pigem sellisele elule, millest tänaseni olin kuulnud vaid ema-isa ülikooliaegsetes mälestustes
Selle üheks väljenduseks on juba "Kolme musketäri" alguses tehtavad vihjed võimalikule järjele, mis tuligi õige pea vaevalt kuus kuud peale viimase peatüki trükkiminekut ilmus teine osa "Kakskümmend aastat hiljem". Ka sellele raamatule järje kirjutamine oli Dumas'l tõenäoliselt varakult plaanis. Kui siia lisada, et 1844. aasta oli peale "Musketäride" ka "Krahv Monte-Cristo" ning "Kuninganna Margot" algusaasta, siis näeme, et ka Dumas' puhul võib rääkida sama grandioossest plaanist haarata maailma tervikuna, kui seda tegi Balzac oma "Inimlikus komöödias". Dumas ei kirjutanud oma teoseid üksi: olles pidevas rahahädas muutus tema kirjutusviis sageli äriliseks. Suure tõenäosusega näiteks ei kuulu mitte talle endale, vaid tema kaasautorile nimega Maquet, "Musketäride" kolmanda osa, "Vikont de Bragelonne" mitmed peatükid lõpuosast (alates Vaux' lossi- ja pargistseenidest, Athose hüvastijätt pojaga jm). Lepingus kirjastajaga oli
annaabi.ee 
