Genette’i “Figuurid” 3, kus vaadeldakse Prousti loomingut läbi metafoori ja metonüümia. Siin on retooril. figuure vaadeldud süntaktiliste kategooriatena (ka de Man ei süvene metonüümia staatusesse). Metonüümia seondub just süntagmaatikaga, metonüümia muutub seeläbi grammatilise sünonüümiks, troobiks jääbki ainult metafoor. De Manil ongi metafoor ja grammatika. Ch. Brook-Rose teos “Metafoori grammatika” (A Grammar of Metaphore, 1958 – vaatleb metafoori läbi grammatil. kategooriate, loob süsteemi metafooride klassifitseerimiseks, ja see on puhtgrammatiline – metafoorid, rühmituvad just oma grammatilise struktuuri järgi, mitte sarnasuse printsiibi järgi nagu trad. retoorika seda teeb – paradigm. teljel – aga see ei vii meid metafoori äraseletamisega eriti kuhugi. De Man küsis, kas ikka üldse on võimalik troopi kirjeldada läbi grammatika. Gramm. süsteemid pürivad universaalsusele, kuid ei suuda seda funktsiooni täita- 2 probleemi:
Obj t jaoks on määrav Se mõte. Mõtemat tõlg-viisi tuleb lugeda teleoloogiliseks. Ajalool tõlg-ne annab vastuse, kuidas sai ajalooline Sandja normi mõttest aru ja kuidas ta soovis näha selle rakendamist. Objektiiv-teleoloogil t on tahte tõlgendamine. Millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte on kesksed küs-d. Tänapäeval erist järgmisi tõlg-se viise: tõlg-ne sõnade täh alusel e grammatil t; süstemaatil e loogiline t; t tekkeloo järgi e ajalool t; t Se eesm järgi e teleoloogil t. Gramm t saab alguse peale nn faktiküsimuse lah-st (mis juhtus). Siis subsumeerimine. Isegi kui vastav norm puudub, so tegemist on lüngaga, jõuab jurist peale lünga ületamist gramm tõlgend probl juurde. Grammatiline tõlgendamine on juriidiliste erialaterminite ja muude Õkeeles kasutatavate tähistuste semantika selgitamine, mis on
annaabi.ee 
