* 20. sajandil tekkis kirjalik pärimusvorm. episoodiline mälu. suuliselt kirjalikule kultuurile üleminek pole järsk, üks ei asenda teist. suulise kultuuri olek muutub. *kirjalik kultuur tuli eestisse, mõjutajad: 1) reformatsioon - kaemuslik kultuur taandub abstraktsuse ees. inimene pidi ise pühakirja kaudu jumalaga kontakti saama. ja seetõttu oli vaja lugema õppida -> kirjakeele levik. (selleks tekkisid lühivormid- vanasõnad, kõnekäänud sattusid grammatikatesse, olles keelenäideteks) 2)usundid/kombestik - kaks korda aastast kirjutavad preestrid kirjeldusi eestlaste elu kohta (17.sajandil). aruannetes kirjeldusi usundite ja kommete kohta * rahvaluule on suuline kirjandus. 19. saj põhiprobleem: milline võiks olla eestikeelne kirjandus. tajuti keelelist saamatust luules - sõnavara tundus väike olevat jne vaieldi regilaulu üle. sajandi II pool paneb regilaulu vormi paika. 20.saj alguses alles luule, olles regilaulust lahus,
Stahli eeskujul. Muutis keerulisemaks passiivi vormid. 1693 Johann Hornung: Grammatica Esthonica (P-E) (Eesti grammatika) võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.Peetakse 17. sajandi eesti keele kirjelduse tipuks Ta loobub vormidest, mis olid senistesse grammatikatesse kunstlikult toodud eeskujukeelte täpseks järgmiseks, muuhulgas vokatiivist, võõrapärasest konjunktiivist ja futuurumist. 1732 Anton Thor Helle: Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (P- E) (Lühike sissejuhatus eesti keelde) järgib eelmiste grammatikatega sama malli, kuid on põhjalikum, näiteks esitab ta ebareeglipäraste verbide näidisparadigmad. J. Hornung (1693) oli teavitanud nende olemasolust ning andnud põhivormid,
annaabi.ee 
