Kõige rohkem teatakse ,,vana head Rootsi aega" sellepärast, et loodi Eesti rahva jaoks olulisi õppeasutusi ja paranesid ka siinsed kirikuolud. Kabelites ja kirikutes hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Ka vaimulikku kirjandust hakati eestikeelde tõlkima ning alustati ka piibli tõlkimist. Leeris hakati õpetama sunniviisiliselt lugemist ja kirjutamist ja tänu sellele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisvväärselt kõrge. Koostati ka esimesed eestikeelsed grammatikaraamatud, tänu millele ühtlustus eesti keel ja lihtsustus eesti keele õppimine ja sellest arusaamine. Sellest tingituna algas ka ajakirjanudse areng. Väga oluline oli Gustav II Adolfi korraldusel avatud Tartu ülikool 1632.aastal. See oli esimene kõrgem õppeasutus Eestis ja ühtlasi ka üks vanemaid ülikoole Euroopas. Rootsi aja lõpus suudeti enam vähem sisse seada ka rahvakoolide süsteem. See aeg pidi olema hea, sest miks muidu on seda nii nimetama hakatud? Ei ole ju vana head
Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal. Pärast pikka sõdade perioodi rahvaarv küll vähenes, kuid eestlased kosusid rahuajal tublisti ning tänu sisserändajatele, kes omandasid ka eesti keele, olukord paranes. Eestimaa oli jagatud kaheks kubermanguks: Liivimaa ja Eestimaa ning mõlemaid juhtisid kindralkubernerid. Suurt arengut võis näha hariduses, kui loodi praeguse Euroopa üks vanimaid ja parimaid ülikoole, kirjutat esimesed grammatikaraamatud, mille abil eesti rahvas õppis lugema ja kirjutama. Linnade olukord muutus samuti. Õitsema puhkes Narva, positsiooni säilitas ka Tallinn ja kõrgelt kukkus Tartu. Talurahva olukord paranes. Nad pääsesid pärisorjusest ja koormiseid märgiti vakuraamatusse. Rootsi aeg võis küll tunduda ”vana hea ajana” võrreldes sellele eelnenud Saksa ajaga ning järgnenud Vene ajaga, kuid pigem on see siiski müüt kui ajalooline tõde.
annaabi.ee 
