sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad (Joseph Lanner, Johann Strauss) välja kiirema tempoga viini valsi, mis võitis erilise populaarsuse ja levis 19. sajandi jooksul kõikjale Euroopasse. Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul palju muutunud ja Inglismaalgi veel kohandatud praegu loetakse põhiliseks standardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Eestlastelgi on oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Stiliseeritult on valssi rohkesti viljeldud kammer-, sümfoonilises ja lavamuusikas. Valsi uuemad teisendid on inglise valss, teise nimega aeglane valss ja boston. Aeglases valsis peavad tantsijad parketil liuglema loomulikult ja voolavalt, püsides ka hoogsate pöörete ajal paarina tihedalt koos ning säilitama oma kauni tantsuhoiu. Sujuv tõus ja laskumine on kohustuslikud, sest see on rahulik õhtutants. Aeglase valsi tempoks on 30 takti minutis.
Asja tegi veidramaks veel see, et minule näis nagu istuks ta merelainetel, mis on muidugi füüsikaliselt võimatu. Samas võisid need lained tegelikult hoopis kivid olla. Teos ,,Punane lint" sarnanes väga teosega ,,Hüpe" ning seepärast mulle esialgu ka väga meeldis, kuid lähemal uurimisel leidsin maalilt enda jaoks jälle ühe silma häiriva faktori. Nimelt väljus teose peategelane punane lint baleriini rinnast ning mulle jättis see mulje pigem hüplevast verejoast kui graatsilisest lindist. Üldmulje Laura Arpo maalinäitusest jäi aga väga hea ning seda ilmselt sellepärast, et olen tantsuga aastaid tegelenud ning selle ilu ise ka kogenud. Soovitaksin kõigile tantsulembelistele isikutele samuti seda muljetavaldavat näitust oma silmaga kaema minna. Ma olen kindel, et ,,Tantsija" ei jää Laura Arpo viimaseks näituseks ning tulevikus sooviksin kindlasti külastada tema teisigi väljapanekuid.
kohandatud - praegu loetakse põhiliseks stantardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Alguses oli valss aeglane tants, kuid XIX sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad välja kiirema tempoga valsi, mida tänapäeval teamegi viini valsi nime all. Kõige ilusamad viini valsid ongi pärit juba Straussi aegadest, nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".Ka viini valssi on aja jooksul kohandatud ja on ju eestlastelgi oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Osade tantsude nimedega on keeruline lugu, kuid valss on üks neist tantsudest, mille nimi on eesti keeles enam-vähem sama nagu inglise või saksa keeles. Kui saksa keeles on sõna "walz", siis inglased on sellest tuletanud "waltz", eesti keeles niisiis lihtsalt valss. Tantsuvõistlustel tantsitakse kahte valssi - aeglast ja viini valssi. Aeglane valss, mida kutsutakse ka inglise valsiks, on poole aeglasem kui viini valss, tempoks on 30 takti minutis
tehnika ja täitma mistahes lavastaja ülesannet; hiljem ka Meierhold terve näitleja meisterlikkuse koolkonna töötab sellest välja). Kleist tahtis tõestada väidet, et marionett on võimeline kaunimalt tantsima kui inimene, talle on oluline raskuskese. Kuna tal ei ole mõistust, siis raskuskese kogu aeg stabiilne, inimese raskuskese muutub tema mõistuse tõttu. Inimese mõistus sisendab talle edevust, muutub graatsilisest kohmakaks ühe hetke jooksul. Absoluutne graatsia omane aind neile, kellel puudub mõistus või on absoluutne mõistus ehk siis marionetile või Jumalale. Ei oleks osanud ette kujutada, et see paneb aluse suunale näitekunstis ja et see nii oluliseks saab. Esimene mille juurest ideaali otsiti, oli commedia dell'arte. Siit jõuti improvisatsiooni teatrini, edasi hakati loobuma kirjanduslikust materjalist teatris. Graatsia oli vabaduse ülim väljendus. 18) Goethe teatrivaated ja -tegevus.
annaabi.ee 
