Viikingiaeg Nagu mujal Skandinaavias, oli ka Taanis viikingiaeg suure majandusliku arengu ja ekspansiooni aeg. Taani päritolu viikingid tegutsesid aktiivsemalt Lääne-Euroopa mandril ning Inglismaal. Aastal 1013 vallutas Taani kuningas Svend Harkhabe Inglismaa, tema poeg Knud Suur oli nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningas. Alates kuningas Gorm Vanast on teada kõik Taani kuningad. Gormi poeg Harald Sinihammas rajas Jellingisse oma vanematele vägeva hauamonumendi, mis koosneb kahest hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ning kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntum on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine. Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik.
Esimesed riiklikud moodustised olid juba enne viikingiaega (VI-VII sajandi Svea rike Rootsis). Riikide teke jäi põhiliselt siiski 9.-11. sajandil, esimesed neist olid ebapüsivad baseerudes maakondlikel tingidel. Esimesed misjonärid käisid Taanis juba 710, IX sajandi algul ristiti esimesed konungid (kuningad). Ristiusustamine oli vaevaline (mõnel pool sai Kristus muinasusu jumalaks) kohalike vastuolude tõttu. Tihti esines mõlemal pool vägivalda ja hävitamist. 865 hävitati kuningas Gormi poolt kõik, mis ristiusk Taanis saavutanud oli. Tõelist edu saavutati alles riikide ühendamise aegu, sest ristiusustamist võis kasutada ettekäändena paganlike alade hõivamiseks. Jüütimaa kuningas Harald Sinihammas (u. 940/50 985) ühendas Taani riigi ning võttis u. 960 vastu ristiusu. Tema järglased Sven Harkhabe (985-1014) ja Knud Suur (1018-1035) tõid Taanisse inglise misjonäre, viimase ajal rajati Lundi, Odenese ja Roskilde piiskopkonnad
annaabi.ee 
