asub Neuve-Sainte-Genevieve tänava lõpus. Sinna on elama asunud nii noori kui vanu. Lahkudes oma nuudlivabriku ärist, oli isa Goriot, umbes 69 aastane vanamees, asunud 1813. aastal elama proua Vauquer juurde. Isa Goriot oli rikas, kuid väga kokkuhoidlik ja tagasihoidlik. Ta laskis ennast ninapidi vedada, oli pühendunud oma perekondlikesse esemetesse. Imetledes Gorioti välimust ja rikkust soovis Vauquer saada proua Goriotiks. Proua sõbranna krahvinna aga laitis meest niivõrd, et proua ei huvitunud enam temast ning tahtis, et Goriot välja heidetakse. Kuid Goriot maksis oma oansioni eest. Isa Gorioti hakkasid külastama kaks ilusat neidu, keda peeti tema armukesteks, kuid tegelikult olid neiud Gorioti tütred. See oli 1819. aasta novembrikuu lõpul, ajal, mil see draama lõi lõkkele, igaühel oma kindel arvamine vaese vanakese kohta.
hoolitses majapidamise eest. Tal oli ka uksehoidja Christophe, kes edastas teateid ja tegi ka aeg-ajalt kelneri tööd. Tema juures elas preili Michonneau, vanatüdruk, kes hiljem osutus äraandjaks ning aeti teiste majaelanike soovil pansionist minema, temaga koos läks ka härra Poiret, kes oli vana rauk ja käis Michonneaul järgi nagu koerakutsikas, tema oli varem olnud ametnik, arvatavasti kohtuministeeriumis. Kõige rohkem kõneainet pakkus majas Goriot, keda hüüti isa Goriotiks. Ta oli eriskummaline mees, kes algselt elas kõige rikkamas ja uhkemas korteris, kuid järk-järkult vähendas oma luksusi ning lõpuks elas viletsuses. Algul proua Vauquer väga hoidis teda, ta oli justkui armunud mehe rikkusesse, ta unistas vahel, et abiellub ning sattub uhkesse seltskonda ja saab tähtsaks prouaks. Proua pakkus härrale sardiine süüa ning lõhnastas endki, kuid miski ei võtnud vedu, naine solvus igaveseks mehe peale, et too temast välja ei teinud
annaabi.ee 
