tahab näha, saamaks selle eest tasu. Lisaks ei oleks looma viiped Hedigeri sõnul arusaadavad inimestele, kes katsega seotud pole. Seega võib ka arvata, et on jällegi tegu inimeste sooviga näha šimpansi viibetes sõnumit, mida ei pruugigi neis leiduda. (Hediger 1981: 248) Hediger teeb juttu ka loomkatsetega seotud nö inimlikust probleemist. See tähendab, et suures osas on loomadega suhtlust luues lähenetud asjale liiga inimesekesksest vaatepunktist. Näiteks küsiti katsealuselt gorillalt, mis liiki ta kuulub. Sellele ei saa ta loomulikult vastata oma intelligentsi põhjal, sest tal pole nii arenenud arusaama liikidest. Sama kehtib ka eelneva näite kohta Hansust, kes pidi lahendama matemaatilisi tehteid. (Hediger 1981: 250) Lisaks tuleb katsetel arvestada ka looma motivatsiooniga. Katsealune võib otsustada, et ta ei taha seda teha, kuigi ta suudaks ning see muudab eksperimendi kulgu. (Hediger 1981: 251)
kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada. Samas toas magas veel Laane, tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael, mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: ,,Mis tühjast ka lüüa saab" ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias, nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu
annaabi.ee 
