huvi ka antiikteatri vastu. Amfiteatrid olid ehitatud nii täiuslikult, et heli, mis tekkis areeni keskele heidetud kivist, kostis ka kõige kõrgemate marmoristepinkideni. Veel tänapäevalgi hämmastavad need rajatised meie asjatundjaid. Kõnesoleval ajal polnud veel olemas ühtset Itaalia riiki. Koosnes linnriikidest, kus olid võimul hertsogidünastiad- Firenzes, näiteks, Medicite dünastia; Milanos Sforza ja Mantovas Gonzagade dünastia; Veneetsia aga oli aristokraatlik vabariik ja Rooma kirikuriik. Nende linnriikide valitsejad püüdsid üksteist üle trumbata säravate ja suurejooneliste õukonnapidustustege. Sinna läksid linnriigi kõik varad. Andekaid kunstnikke, arhitekte ja muusikuid meelitati ühe õukonna juurest teise juurde ja nii tekkisid innustunute rühmad. Üks niisugune rühm tekkis 16. saj. lõpul Firenzes. Seda nimetati "Firenze camerata"-ks
Amfiteatrid olid ehitatud nii täiuslikult, et heli, mis tekkis areeni keskele heidetud kivist, kostis ka kõige kõrgemate marmoristepinkideni. Veel tänapäevalgi hämmastavad need rajatised meie asjatundjaid. Kõnesoleval ajal polnud veel olemas ühtset Itaalia riiki. Koosnes linnriikidest, kus olid võimul hertsogidünastiad- Firenzes, näiteks, Medicite dünastia; Milanos Sforza ja Mantovas Gonzagade dünastia; Veneetsia aga oli aristokraatlik vabariik ja Rooma kirikuriik. Nende linnriikide valitsejad püüdsid üksteist üle trumbata säravate ja suurejooneliste õukonnapidustustege. Sinna läksid linnriigi kõik varad. Andekaid kunstnikke, arhitekte ja muusikuid meelitati ühe õukonna juurest teise juurde ja nii tekkisid innustunute rühmad. Üks niisugune rühm tekkis 16. saj. lõpul Firenzes. Seda nimetati "Firenze
Amfiteatrid olid ehitatud nii täiuslikult, et heli, mis tekkis areeni keskele heidetud kivist, kostis ka kõige kõrgemate marmoristepinkideni. Veel tänapäevalgi hämmastavad need rajatised meie asjatundjaid. Kõnesoleval ajal polnud veel olemas ühtset Itaalia riiki. Koosnes linnriikidest, kus olid võimul hertsogidünastiad- Firenzes, näiteks, Medicite dünastia; Milanos Sforza ja Mantovas Gonzagade dünastia; Veneetsia aga oli aristokraatlik vabariik ja Rooma kirikuriik. Nende linnriikide valitsejad püüdsid üksteist üle trumbata säravate ja suurejooneliste õukonnapidustustege. Sinna läksid linnriigi kõik varad. Andekaid kunstnikke, arhitekte ja muusikuid meelitati ühe õukonna juurest teise juurde ja nii tekkisid innustunute rühmad. Üks niisugune rühm tekkis 16. saj. lõpul Firenzes. Seda nimetati
vaatamata oli puhtalt õukondlik laulutüüp. Rahvalike laulude ühine joon oli lihtsas vormis stroofiline tekst, millel sageli oli ka korduv refrään. Domineeris ülemise hääle meloodia, teised olid saatehääled, mida võidi mängida ka pillidega. Frottola populaarsus algas Lorenzo de' Madici õukonna toretsevatest karnevalipidustustest 15. Sajandi lõpu Firenzes. Firenze frottola on tavaliselt rütmika stantsulaul, hilisem frottola, eriti Gonzagade õukonnas Mantovas, on poeetilisem ja nii tekstilt kui ka muusikalt lihvitum: siit sai hiljem alguse madrigal. 16. sajandi teise poole suurmood oli villanella, mis matkis veel enam rahvamuusikat. Algul 3-häälne ja rõhutatult algelise kõlaga. Erinevate vormide üldnimetus, mille üheks alaliigiks oli tantsulaul balletto, millele on iseloomulikud rütmikad tekstita refräänid (fa-la-la). · Pillid ja instrumentaalmuusika 16. Sajand
annaabi.ee 
