Toest neil ei teki, kuid sageli võib olla meriroosi keha väga kõva. Nende tugielundiks on lubiskelett. Meriroosid on pealtnäha süütud, kuid see ilme on petlik. Nad on kiskjalikud ja mürgised. Nende kroonlehtedetaolised kombitsad on kaetud kõrverakkudega, suust ja arvukatest pooridest keha piinal heidavad nad välja pikki niite, mille tipud on varustatud "mürginooltega". Erinevate meriroosiliste läbimõõt on väga erinev. Üks väiksemaid meriroosilisi on 4-6 mm suurune gonaktiin ning kõige suuremate meriroosiliste läbimõõt võib olla isegi kuni 1,5 meetrit. Kehaõõnde vett tõmmates ja välja surudes muutuvad nende mõõtmed märkimisväärselt. Toitu püüavad meriroosid kombitsatega. Näljased meriroosid on rahulikult paigal, kombitsad laiali. Nii kui vesi natukenegi liigub, hakkab ta kombitsatega otsivaid liigutusi tegema. Kui saak on püütud, tõmbuvad kombitsad kokku ning painduvad suu poole. Pärast kehaõõnes seedimist,
Teokoja pinnale võib kinnituda meriroos (mõningad erakvähiliigid otsivad selle koguni ise üles ning kinnitavad ta oma kojale), kelle kombitsad on varustatud kõrverakkudega ning on seetõttu mürgised. Seega kujuneb meriroosi ja vähi vahel vastastikune kasulik kooselu, milles roos kaitseb vähki vaenlase eest ning vähk jätab roosile oma toidujäänused. Suurus Erinevate meriroosiliste läbimõõt on väga erinev. Üks väiksemaid meriroosilisi on 4-6 mm suurune gonaktiin ning kõige suuremate meriroosiliste läbimõõt võib olla isegi kuni 1,5 meetrit. Kehaõõnde vett tõmmates ja välja surudes muutuvad nende mõõtmed märkimisväärselt. Toitumine Toitu püüavad meriroosid kombitsatega. Näljased meriroosid on rahulikult paigal, kombitsad laiali. Nii kui vesi natukenegi liigub, hakkab ta kombitsatega otsivaid liigutusi tegema. Kui saak on püütud, tõmbuvad kombitsad kokku ning painduvad suu poole. Pärast kehaõõnes seedimist,
annaabi.ee 
