neile on iseloomulik persistentsete ja latentsete infektsioonide tekitamine. Nudiviiruste genoomiks on suur, kaheahelaline tsirkulaarne DNA. Siiani on nudiviiruste genoomid sekveneerimata ja nende molekulaarne evolutsiooniline päritolu on seetõttu ebaselge. Tuntuimad nudiviirused on Oryctes rhinoceros nudiviirus (peremees – ninasarvik põrnikas), Heliothis zea viirus (Hz-1, peremees - päikeseöölane) ja Gonad specific virus (GSV). Nudiviirused on tähtsad putuka populatsioonide mõjutajad. Oryctes virus, mis põhjustab oma peremehel (nii valmikul kui vastsel) fataalset infektsiooni, on tähtis ja väga efektiivne putukatõrje vahend (kookospalme kahjustavate mardikate vastu). See viirus kandub edasi peamiselt saastatud toidu kaudu, kuid võib üle kanduda ka putukate paaritumise kaudu. GSV nakatab putukate muna ja seemnesarju ja põhjustab sellega oma peremeestel steriilsust.
Neist saavad hiljem väänilised seemnetorukesed, mis ühinevad munandivõrgus. Väljastpoolt ümbritsetakse munandiväädid (ja idurakud) omakorda ekstratsellulaarse maatriksi komponentidest moodustunud valkjaskestaga (tunica albuginea). Loote Sertoli rakud toodavad anti-Mülleri hormooni (AMH), mis takistab Mülleri juha (millest emaslootes arenevad munajuha, emakas, emakakael ja osa vagiinast) arengut. Tsöloomi epiteelist ja gonaadi- mesonefrose piiri rakkudest (gonad-mesonefros border cells) tekivad Leydig`i rakud, mis hakkavad tootma testosterooni, põhjustades loote maskuliniseerumise. Paralleelselt testiste tekkega XY-indiviidis diferentseeruvad ürgsed idurakud pre-spermatogoonideks, mis prolifereeruvad ja liiguvad mitoosiaresti. Loote hilisemas arengus (inimesel ~16 nädalal) arenevad mesonefrose torukestest viimajuhakesed, mis ühinevad läbi munandivõrgu munandiväätidega ning Wolffi juhaga. Wolffi juha algusosa ja
annaabi.ee 
