tema ema olemasolu. See vapustas Goldmundi niiväga, et ta oli ema täiesti unustanud ning selle tagajärjel minestas Goldmund kabelis. Abt ja Narziss mõlemad arvavad, et Goldmund on just tänu emale selline, nagu ta on. Ta ema oli olnud tantsijanna ning oli ta maha jätnud minnes enda vana elu juurde tagasi ja jättes isa häbisse, seepärast Goldmundi isa suhtuski nii vaenulikult poja emasse ja tahtis, et poeg samuti suhtuks. Kuid kui Goldmundile meenus ta ema tõeline olemus, siis oli ta ääretult kurb, et polnud saanud temaga rohkem koos olla. Ema oli olnud talle väga tähtis, nagu päike ja kuu. Pärast minestusest väljatulekut oli temast kadunud see lapselik, mänglev, ebaehtne külg. Minestusest paranemise ajal on ta kloostris viibinud üle kolme aasta, isa pole teda kordagi külastanud, sest loodab, et poeg jääb alatiseks sinna. Narzissi arvates oli nende sõpruse
Inimvaim jääb igavesti liikuma tõe, ilu ja hea poole, olgu ta siis alles otsija või juba oma tee leidnud. Hesse otsijatel on tavaliselt vaimne teejuht, nagu see on iseloomulik kujunemisromaanile. Juht aitab vaimsel rännakul, avab seni tundmatuid maailmu, tutvustab põhimõtteid ja vaateid, millest rändaja seni midagi ei teadnud. Nii on ,,Demianis" Sinclairi mentoriks Max Demian, ,,Siddhartas" nimitegelase mentoriks Kamala ja Vasudeva, ,,Stepihundis" Harry Hallerile, Bablo ja Hermine, Goldmundile Narziss, ,,Klaaspärlimängus" Josef Knechtile muusikameister. Ometi ei saa ükski otsijaist lihtsalt võtta üle oma õpetaja maailmanägemist, vaid igaüks peab leidma ainult temale sobiva olemise viisi. Ikka ja alati väärtustab Hesse vaimsust. Vaimsus ületab aja, vaimukultuuri ei saa hävitada. Kui vabadus ja iseseisvus on saavutatud, hingerahu leitud, mida siis selle uue harmooniatunnetusega peale hakata