Kirjanik kirjeldas tegevustikku stroofides vägagi kirglikult, suure andumuse ja jäägitu pühendusega. Loodusluuletused nagu "Sügisene kodu", "Lilled" ja "Lumehelbeke" minule suurt mõju ei avaldanud, võib olla sellepärast, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes suudab unistada looduskirjeldust lugedes ja minna kaasa selle vooluga. Kogu oma elu oli Liiv olnud vaesevõitu ja kehval elujärjel. Ta oli sügavalt armunud Liisi Goldingusse, kellega pidas pikka kirjavahetust. Oma kitsikusest tingituna, ei olnud ta nõus kosima Liisit. Ma arvan, et Liiv ei käitunud õigesti, sest kui ta oleks Liisit tõeliselt armastanud oleks ta teadnud, et tugevad tunded oma armastatu vastu on tähtsamad kui raha. Vaesusest tingituna polnud tal oma kodu. Juhan elas kuni 1908. aastani vanemate talus, seejärel sugulaste ja tuttavate juures. Kolm aastat ennem oma surma kirjutas ta luuletuse "Helin", kus
luulekogu keskset teemat veidi hägusamaks. Võrreldes eelmise luulekoguga on Juhan Liiv ennast hingelisemalt nendes luuletustes rohkem avanud ning salmide mõistmiseks peab rohkem keskenduma. Eriti jäi mulle meelde luuletus ,,Raudteel'', internetist uurides selgus, et see on kirjutatud 1892. a. augustis, kui Liiv oli Rakveres külastanud Liisa Goldingut (J. 10 Liiv oli Goldingusse armunud ning see oli nende viimane kohtumine) ning Väike-Maarja kaudu Tartusse tagasi pöördus. Luuletus leidub 17. VIII 1892 L. Goldingule saadetud kirja juures, kus ta seda raudtee-teekonda oma surmasõiduks nimetab. 11 5.3 LUULETUSED G. Suits koostas 1910-datel koondkogu Juhan Liivi luuletustest, mis olid ilmunud peale
annaabi.ee 
