wanted it to be. People have written from a multiplicity of perspectives. It should be one Estonian historical research's greatest priorities to distance itself from this, to seek after holistic, balanced accounts of the past. Early chronicles of Estonian history illustrate this diversity of perspective. Johann Renner, a Baltic German, held his own people in high esteem, deeming them the people of God. He implied this when he wrote that God would save His people from the hand of Gog. He seems to indicate that Gog was the Muscovite people. Perhaps the Muscovite people truly were vicious towards Baltic peoples, but perhaps not. Whatever the case, his biases colored his writing, likely distorting the truth as to how things actually were and how events actually happened.1 The same can be said of chronicles written by German B. Russow, who praised Swedish rule, and D. Fabricius, a Catholic Pole who favored Polish rule and rendered a Polish perspective of history.
expression väljendus; ladina k expressio väljapigistamine) stiil, mis annab edasi kõrgendatud tundlikkust läbi värvide, joonistuse, ruumi, mastaabi, vormi, tundeküllase ainese moonutamise või nende kombinatsioonide. Enim seostatakse ekspressionismi just Saksamaaga. Ekspressionismi väljakujunemisel olid tähtsad Paul Cézanne [hääldus pol sezann] (1839-1906), Paul Gauguin [pol go'gä(n)] (1848-1903), Vincent van Gogh [vä(n)'sa(n) fan gog; hollandipäraselt vint'sent fan hoh] (1853-1890), Edvard Munch [edvard munk] (1863-1944), Ferdinand Hodler (1853-1918), James Ensor (1860-1949), kes vastandasid looduse jäljendamisele kunstniku tunnete väljendamise. Mõjutusi said saksa ekspressionistid ka prantsuse ,,metsikutelt" eesotsas Henri Matisse'iga [a(n)rii ma'tiss] (1869-1954). Nagu fovismigi, oli ka selle liikumise puhul tegemist vastureaktsiooniga impressionismile ja naturalismile.
lahku. Kolm suurt moodsa kunsti eelkäijat olid omavahel vägagi erinevad, ometi tavatsetakse neid ning mõnesid nende mõttekaaslasi ja kaasaegseid nimetada postimpressionistideks - nendeks, kes tulid pärast impressioniste (post = pärast). Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile. Traagilise saatusega hollandlane Vincent van Gogh (pr. vänsan fan gog) ( hollandi päraselt vinsent fan hoh)(1853-1890) jõudis kunsti juurde alles keskeas. Oma tõelise väljendusvahendi - heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid - leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Seal, väikeses Lõuna-Prantsusmaa linnas Arles'is elas ta üle lühikese, vaid paar aastat kestnud loomingu tõusu. Kuid seal lõi välja ka ta ammu peidus olnud närvihaigus. Edasi järgnesid käigud ühest haiglast teise, nädalatepikkused
impressionistid, kuid 1880-ndate aastate lõpus pettusid selles voolus. Pettumise põhjuseks oli arvamus, et impressionism ei suuda piisavalt hästi tegelikkust peegeldada. Postimpressionistid otsisid impressionismi vormihajuvuse asemele taas sünteesi ja uut kunstilist kujundit. Kõik nad tegid seda aga väga eri-ilmelisel moel ja ei moodusta seetõttu ühtset gruppi. Traditsiooniliselt esindavad postimpressionismi kaks üksteisest erinevat suurmeistrit: VINCENT van GOGH [vinsent van gog] (1853-1890) ja PAUL GAUGUIN [pool go`gän] (1848-1903). Vincent van Gogh on pärit Hollandist, kuid tema kunst on tihedalt seotud Prantsusmaaga, kus ta ka oma teoste paremiku lõi. Gogh`i köitis neoimpressionistide värvirõõm, Jaapani puugravüür ja Millet´ realism. Gogh töötas mõnda aega koos Gauguiniga Arles`is ning seal nad avastasidki värvide ja joonte väljendusjõu ("Sild Arlesis" ). Ta leidis, et polegi vaja täpselt kujutada kõike seda, mida silmad näevad, vaid
annaabi.ee 
