Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander Suure impeerium, Rooma keisririik. Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks. 20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj). Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse jaoks polnud valikuvarianti, ta oli tõsine luterlane – uusaeg algas usupuhastusega, uue ajajärgu alguseks oli reformatsioon. Ajalooteadus kaasaegses mõttes saab alguse 19.saj, mis tugineb allikatele tuginemisel ja uurimisel, 19.saj teisel poolel juurdus kolmeperioodi käsitlus. Cellarius oli pigem ajalookirjutaja. Varauusaeg, n-ö õige
Keskaja linnas on suur osa kirjandust ka ladinakeelne kirj. Vagandid, kes olid haridussüsteemiga sattunud vastuollu, aga olid siiski haritud kirjutasid ladina keeles ja pilkelist kirjandust. Ka dekameron on munkasid pilkav. Erinv rüütliromaanist - rebaseromaan (saksa 16. saj kirjanduses, alguses värsid, siis proosa. Loomad peegeldavad inimest ja ühiskonda ja selel suhteid. Satiiriline, aga ka didaktilin. Autori hoiakudki näha. Mahukas teos, mis on tulndu edasi Goetheni ja ka eesti kirjandusse) ja roosiromaan (seda ongi ainult üks teos prantsusmaalt, keskaja allegooria parim näide). Individualiseeritud tegelaste asemel on abstraktsed mõisted. (Calderon viis allegooria laadi veel 17. saj teise pooleni ,,Suur maailmateater"). Vagantide luule. Ka nägemustezanr on olemas. Fantastiliste kujunditega. Ka jumalik komöödia oli kirjutatud nägemusezanris. 13. saj kuulub ka veel keskaegse teatri nähtus (ka 14 ja 15 saj). Erines põhjalikult antiiksest teatrist,
annaabi.ee 
