mis romantism oli kirjandusse toonud: võitlusjanu, valu inimese parast ja kõrged ideaalid. Lermontovi loomingu lähtekohad seostuvad kindlasti Euroopa ja Venemaa romantismikultuuriga. Kuigi Lermontov tundis hasti Puskini ja teiste tuntud sõnameistrite loomingut, kujunes tema enda looming varakult üsna algupäraseks. Võib nõustuda kirjanduskriitik V. Belinskiga: "Venemaal ilmus uus võimas anne Lermontov. Seni veel ei nimeta me teda ei Byroniks, ei Goetheks, ei Puskiniks ega ütle, et temast aja jooksul tuleb Byron, Goethe või Puskin, sest me oleme veendunud, et temast ei tule ei see ega teine ega kolmas, vaid tuleb Lermontov." Lermontovi loomingu omapära on see, et ta säilitas realistina kõrgromantismi jooned, rajades teed vene XIX sajandi teise poole realistlikule proosale. 12 MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST
meistriteoseid, kuidas olekski võimalik, et ei ole, meid on ju nii palju, suur kunstnik ilmutab end aeg-ajalt palju väiksemates maades kui Venemaa. Aga rahvusena ei ole meil kirjandust, sest see, mis meil on, ei ole meie oma, see on nagu pidu, kuhu kõik peavad tulema riietatuna kellekski teiseks Byroniks, Voltaire'iks, Goetheks, Schilleriks, Shakespeare'iks ja ülejäänuteks... Mina ei ole kunstnik. Minu näidend ei olnud hea. Ma ei ole 33 poeet. Luuletust ei saa kirjutada tahtejõu aktina. Kui ülejäänud meist näevad kõvasti vaeva, et olla kohal, siis tõeline poeet eraldub vaimselt. Me võime teda jälgida loomise hetkel, kui ta istub, sulepea käes, liikumatult. Kui sulepea liigub, siis me ei tea, kus ta viibib