ole nii sõltumatu, et ükskõik missugune müra, mis tema läheduses puhkeb, ei saaks teda häirida. Selleks, et teda mõtlemast takistada, ei lähe tarvis kahuripauku. Piisab vaid tuulelipu või vintsi kriiksatusest." Pascali dialektiline vaim ei talunud ühekülgseid arutlusi, üheseid lahendusi ega põhjendamatuid liialdusi. See ei olnud juhuslik, et "mõistusekultusele" vastukaaluks ei seadnud ta intuitsiooni või "meelekultust", vaid määras igale gnoseoloogilisele võimele oma "seadusliku" kompetentsussfääri. Pascal tundis tema jaoks looduses ülevaima- inimmõistuse jõudu ja võimu, kuid erinevalt ratsionalistidest tundis ta hästi ka selle nõrkusi. Ei saa väita, et Pascal oli nende nõrkuste ülemlaulikuks. Pigem oli ta tundlik registreerija nagu täpne baromeeter. Ta ei olnud kiretu fikseerija, vaid kasutas tervet tunnetegammat: kibestumust, nostalgiat, valu, solvumist, kurba hämmingut ja irooniat.
tagasi-viitavad kunstiteooriad seisavad vastamisi tülika küsimusega - kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos. Esimest kunstiteost ei saanud ju siduda narratiivi vms kaudu eelneva kunstiga, sest enne esimest kunstiteost kunsti ei eksisteerinud. Kas kahest kaunist kunstiteosest saab üks olla kaunim kui teine? See sõltub elutõest ja kunstitõest. Kui ilu vajab tõde, kui ilul pole tõeta võimalusi, siis võib näha kunsti progressi: kunstilis-esteetilise taandamine gnoseoloogilisele. Kui tahame progressi vältida, kõrvale lükata, siis tuleb kunsti käsitleda vaid seesmise vastavuse (ilu) seisukohalt. Kui antakse kaks kunstiteost, siis nende ilu võib võrrelda nii kaugele kui nad veel ei ole ilusad. Ühes või teises kunstiteoses võib olla suurem või väiksem seesmine vastavus. Neid võib võrrelda vaid niikaugele, kuni pole absoluutselt täielikud. Siis ei saa olla üks täiuslikum kui teine. Nii et kunstiteoseid saab võrrelda niikaua kui nad ei ole kunstiteosed. 14
annaabi.ee 
