Struktuurselt ehituselt jaotub Eesti aluspõhi kaheks korruseks: aluskorraks ja pealiskorraks. Aluskord koosneb kristallilistest kivimitest ja pealiskord settekivimitest. Pinnakatte moodustavad kobedad setted (liiv, kruus, moreen). Nii kristalse aluskorra pealispind kui ka settekivimikihid on kallutatud 0,1 kuni 0,3 kraadi lõunasse, umbes 3 meetrit ühe kilomeetri kohta. Kristalne aluskord Eesti kristalse aluskorra moodustavad 1800-1900 miljoni aasta vanused gneisid ja gneisse läbistavad 1540-1670 miljoni aasta vanused rabakivi intrusioonid. Need kivimid on kaetud 200-780 meetri paksuse Paleosoikumi settekivimite lasundiga. Eesti kristalne aluskord jaguneb Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vööndiks. Vööndid on teineteisest eraldatud tektoonilise Paldiski-Pihkva süvamurrangute süsteemiga. Vööndid jagunevad geoloogiliste ja petroloogiliste omaduste alusel kuueks tsooniks või alavööndiks: Tallinna, Alutaguse, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti, Tapa ja Jõhvi
Aluskord Kristalset aluskorda on uuritud arvukate puuraukude abil, kuna Eesti alal see ei paljandu. Eesti ala paikneb Svekofennia aluskorraplokil, mis pärineb Proterosoikumist. Plokk on Paleoproterosoikumis eksisteerinud ookeani sulgumisel tekkinud kurrutusala. Ploki koostiseks on peamiselt tugevasti moondunud sette- ja vulkaanilised kivimid vanusega 1,81,9 miljardit aastat (Orosiri ajastust). Neid gneisse ja migmatiite läbistavad 1,541,67 miljardi aasta vanused (Paleo- ja Mesoproterosoikumi aegkondade üleminek) rabakivi-intrusioonid. Svekofenni orogeneesile järgnes Eesti alal umbes 1,3 miljardi pikkune kulutusperiood. Selle tulemusel murenes aluskorra pealispind kuni 100 meetri paksuselt. Eesti aluskorrakivimitele lähedase koostisega on ka valdavalt Soome ja Rootsi aluskorrast
annaabi.ee 
