Kõrgklassitsismist leaime väga täpselt põhjendatud kaasuste lahendusi. Celsus rõhutab, et õigusteadus ei pea järgima mitte seaduse tähte, vaid vaimu ja tähendust. Hilisklassitsismi perioodil on kirjutatud ulatuslikke rooma õiguse kommentaare. Rooma õigusteaduse ,,hiigelhooneks" on corpus iuris civilis (Justianus). Pikka aega tunnistati Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks. Juriste-õigusteadlasti nim XI kuni XIII sajandini glossaatoriteks. Neid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes hoogsalt õigusteaduse teine haru kirikuõigus. Ilmaliku õiguse juriste kutsuti legistideks ja kirikuõigusega tegelevaid jurisite kanonistideks. Humanistlikust suunast arenes välja loodusõiguse õpetus. Selle uuema aja isaks oli Grotius. Loodusõiguslik õpetus avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. XIX saj alguses tekkis Saksamaal vastuliikumine kodifitseerimisele
Pikka aega peeti Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks (mõjutas Venemaad, Kreekat) Kesk-Euroopa arengule on hindamatu ,,õigusteaduse renessanss" 9 saj. Renessansi läbi elanud jurisprudents oli keskaegses Euroopas skolastika üks osa, mis kasutas dialektilist meetodit. Püstitati tees antiteesi vastu ja püüti leida sünteesi. Õpiti Corpus iuris civilise kommentaare. Juriste nimetati 11-13saj glossaatoriteks (tähtsamatest glossidest koostati 13 saj glossa ordinaria). Glossaatoreid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes ka kirikuõigus (legistid vs kanonistid), kust tuleneb ka ,,pacta sunt servanda". Glossaatorite järglased on postglossaatorid, kes peavad andma tekstidele detailseid kommentaare. Tuntuim on Sassoferrato. Renessansile oli löögiks 15. sajandil kujunenud humanistlik suund tagasipöördumine antiiki, esile tõusis Prantsusmaa
annaabi.ee 
