pind on piimjalt tuhm. 8 Sobivad elutingimused Temperatuur ja pH Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes. Vee pH peab olema vahemikus 67. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots. Vee temperatuur peab püsima allpool 14 °C; juba 18 °C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja
süvikud. Karpide elupaigaks sobivad huumuse-, raua- ja lubjavaese veega jõgede liivased või kruusased põhjad. Oma elupaikades elab ta põhjaliiva kaevunult, nii et välja jääb vaid peenem ots. Üks olulisemaid nõudlusi on see, et vee temperatuur püsiks alla 14 °C. Veetemperatuuri alates 18 °C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks ning isegi surmavaks. Eriti ohtlikuks võib osutuda liiga kõrge veetemperatuur sigimisperioodi alguses. Soe vesi on hapnikuvaesem ning kuna soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, siis suurendab see vajadust toidu ja hapniku järele. Nende vajakajäämisel surevad glohhiidid aga enne kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Veetemperatuuril on ka kaudne mõju. Selle tõustes ning küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral vees hakkavad vohama vetikad. Selle tulemusel kattuvad karpide kojad veekogu põhjas vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH-d ja ööpäevase hapnikureziimi dünaamikat
annaabi.ee 
