võib muutuda ka hermafrodiitseteks. Eestis elava hariliku ebapärlikarbi emased isendid munevad juulis munad enda liistaklõpustele, kus need viljastatakse veega kandunud isaskarpidest väljunud seemnerakkude poolt ning arenevad edasi pihtvastseteks e. glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad leidma võimalikult kiiresti endale vaheperemehe, kelleks on Eestis asuva hariliku ebapärlikarbi jaoks tavaliselt jõeforell. Parasiteerivad glohhiidid püsivad vaheperemehe lõpustel kuni järgmise aasta kevadeni ning vabanevad temast mais või juunis. Pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu 2 aastat. Pärast seda tõusevad nad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid. 1.3Elukäik Hariliku ebapärlikarbi kasv kulgeb väga aeglaselt. Esimese eluaasta lõpus on ta kõigest 0,5
omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele. Temperatuuri tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikureziimi dünaamikat, nad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega. Loomad võivad hukkuda. Ebapärlikarp, eriti glohhiidid, on ka teiste vee omaduste suhtes tundlik. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad. Vee rauasisaldus peab olema võrldemisi madal - veekogu põhja ei tohi tekkida limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti [6]. Setted Ebapärlikarbile võivad saatuslikuks saada ka liigsed setted. Rikkumata looduskeskkonnas pärineb suur osa setetest jõest endast
annaabi.ee 
