50 Gorbatšovile heidab valitsuse esimees ette selge ja realistliku programmi puu- dumist sisepoliitikas (selle asemel improvisatsioon), laveerimist pahem- ning parem- poolsete vahel, silmakirjatsemist ja valetamist ning vähest otsustavust tegutse- mises; passiivsust opositsiooni mahasurumisel, natsionalistlike ja separatistlike, nõukogude- ning sotsialismivastaste jõudude ohjeldamisel ja läänelike väärtuste (õigusriik, eraomand, inimõigused), mis olid kattevarjuks USA juhitud globalisee- rimisele, “kunstlikul” juurutamisel; partei (põhiseaduse 6. paragrahvi kaotamine) ja nõukogude likvideerimist, armee laostamist, KGB ignoreerimist jms, mis kõik viis perestroika destruktiivsesse faasi, kus ülideržaava lagunes ning Gorbatšov jäi oma ametist ilma. Perestroikaaja välispoliitika peamiseks negatiivseks tulemiks peab Rõžkov endise üliriigi taandumist teisejärgulisse rolli (selles on süüdi ka
annaabi.ee 
